Kuidas ma õhtu susidega veetsin

Susi paar rajakaamerast

22.12.18

       Pööripäev ja täiskuu. Õues -10. Kodus soojad riided selga, kaamerad kaasa. Tee ja tuuletaskud ka ühes. Kui aus olla siis minu ainuke hundi kogemus oli siiani olnud 300m kauguselt vupsti üle tee ja ei tea nendest loomadest ega nende käitumisest mitte midagi. Ja see vupsti oli ka 15+a tagasi. 
       Söödaplats sigadele vanas talukohas, kus veel mõni kont ja mõni naha tükk vedelemas, mis järelikult midagi neile pakub, et käivad. Õhtuti ikka tuleb mõni pilt rajakaamerast aga ise ma näinud/nautinud neid pole. 
       Igaks juhuks panin kolmjalaga fotika keset platsi.  Fotikal kaugjuhitav pult. Ronisin pukki ja täitsa olin valmis, et täna ei tule kedagi. Naudin teed ja tuuletaskuid. Õues oli veel valge, kuigi pilves. Tegin esimese tassi teed, kuulasin ja nautisin vaikust. Kauguses haukus koer, müdises mõni Tapal liikuv rong ja polügonilt kuuldus ka üksikuid plahvatusi. Aga need kõik olid vaiksed, harvad ja kaugel. Jalgupidi olin magamiskotis, käes kolid lambanahksed kindad. Hea ja soe oli. Kuna hundid alati tulnud alati alates kuuest siis oli paar tundi aega olla vaikselt :) Parasjagu oli täpselt laskesuusatamises MK meeste jälitussõit - soovitan soojalt ka teistele minu lemmik sporti, mida ekraanilt jälgida. Ühe silmaga ikka vaatasin õue. Noorem Bö tegi oma ära. Telekas/telefon  läks kinni pool viis. Vaikus
     17.30 - Kuused 100m kaugusel, siuh jookseb sealt must vari otse minu kaamera suunas. Seisatab, kuulab ja kadunud. Muie tuli näole - susi. Kestis kokku vaid 15 sekundit aga susi, sisuliselt minu esimene. Kas see oligi kõik ?
     Viie minuti pärast aga jooksid kaks varju välja ja otsisid lume seest midagi hamba alla. Kui poleks lund siis ma poleks neid vist üldse näinud. Lume peal aga olid siluetid ilusti näha. Toimetasid minutit 10 ja kadusid. Kuulsin kuidas näriti konte ja nuhiti maas. Muidu oldi täiesti vaikselt, ei ühtegi kiunatust ja urinat. Liiguti ka hääletult Muie kasvas näol. 
     Oldi ära viis minutit kui läheneti teise külje pealt. Sain ikka käitumisest liigagi hästi aru, et see kolmjalg seal keset platsi usaldust ei ärata. Sellele lähemale kui 10m ei mindud ja hoiti koguaeg silm peal, et mis see on ja mida teeb. Käidi ära ja tuldi tagasi. Vahepeal olid pool tundi jutti. Eks kindlasti ka mina lõhnasin aga see neid ei seganud - kolmjalga tuldi uurima isegi nii, et tuldi minu ja kolmjala vahele, susi oli 30m minust, pimedas paistsid kõrvad ja uhke looma turi. Nii lähedalt alles kuulsin tema samme. Pilvetagune täiskuu oli vaid puudu. 
     Kell oli märkamatult kaheksa saanud. Korraks oldi ära ca veerand tundi. Pausi ajal heietasin mõtteid, et mida nägin ja kuidas ja kus nad käitusid. Ikka ülimalt ettevaatlikud loomad. Pigem viidi maast leitud pala kuuskede alla närimiseks kui, et söödi platsil. Aga sain aru ka, et minu jope sahin neid väga ei sega. Esimesed 2h istusin küll vist kramplikult paigal ja isegi ei mõelnud, et võiks proovida pilti teha. Kolmjala kaamera puldi panin ära, et mitte kogemata katikut päästa ja lõpetada elamust. Käidi koos ka aga enamasti oli üks metsas varjus.
    Lõpus kui suurem erutus oli maha kulunud, võtsin kaamera sülle ja otsustasin lihtsalt proovida, et kuidas käituvad katiku klõpsu peale. Pildi väärilist pilti ei old võimalik sealt teha. Lõpuks tuldi kuuse varjust ja seisatati, kael pikk. Klõps. Ei tehtud välja. Klõps,klõps,klõps ja kohe oldi valmis jooksma ja hakatagi metsa poole minema. Tegin veel 4-5 kaadrit - see pani ta uudishimust seisma ja kuulama. Midagi uut tema jaoks. Siis kadus metsa. Lugesin enda elamuse lõppenuks, õues sadas laia lund ja oli soojemaks läinud. Käisin võtsin kaamera ja läksin nägu laia naeru täis auto poole. Ei tahtnud pealampigi põlema panna. Õnnest oli piisavalt sära silmas. Kokku olid nad vaatamiseks 2,5h minuga. Auto juures tegin mõned ulgumis katsed aga sellise amatööri peale itsitavad ka kõige nooremad hundid sabasse. Aitähh

Maailma kehvim hundi pilt aga minu esimene ja parim