22.12.2018
Solstice and full moon. Outside -10. At home I did put warm clothes on and took cameras along. Tea and pastry also. To be honest, my only wolf experience so far has been 300m far from the road and a single glimpse. And it was 15 + a ago. Basically I know nothing about these animals or their behavior. A feeder for wild boars in an old farm plot, where some pieces of bone and skin are on the ground, which consequently offers wolves something to come here. In the evenings some photos from trail camera still come, but I have never seen / enjoyed them. Just in case I placed tripod with camera in the middle of the field - remote controlled. I climbed to the tower to enjoy the silence.There was still some light in the forest, though cloudy. I made the first cup of tea. In the distance, the dog was barking, some of the trains running by and some explosions from the military polygon. But they were all quiet, rare and far away. My feet were in my sleeping bag, hands were sheepskin gloves. Good and warm was. Since wolves have always come after a six, then there was a couple of hours to be quiet :) Right now there was a world cup men's pursuit of biathlon - I warmly recommend others to watch my favorite sport on the screen. One eye still looked at the forest. Younger Bö did it again. Half past four i closed TV / phone. Silence. 17.30 - 100m away, the black shadow runs straight towards my camera. It stops, listens, and disappears. A wolf. Only a total of 15 seconds, but The wolf, and essentially my first. Was it all? After five minutes, however, two shadows ran out and searched for something under the snow. If there was no snow, I wouldn't have seen them at all. On the snow the silhouettes were beautifully visible. I heard how bones cracked. Otherwise, they were completely silent. Camera with tripod was something new and something to be careful for them. They never went closer then 10m. They even came toward me and between me and camera - once a wolf was only 30m from me. I saw ears and hairs on back. Nice, strong animal. Only a full moon was behind clouds. First two hours i was completely still. Just breathing. They are really, really cautious animals. At the end, when the greater excitement was worn off, I took the camera to the lap and just decided to try how they behave on the click of the shutter. It was not possible to make a picture worthy photo of it anyhow. Finally it came from the shade of spruce and stopped. Click. Nothing. Click, click, click and immediately it was ready ready to run to the forest. I made another 4-5 frames - it made him stop. Was curious and listened. Something new for him. Then it disappeared to forest . In total they were 2.5 hours in front of me. Thank you 22.12.18 Pööripäev ja täiskuu. Õues -10. Kodus soojad riided selga, kaamerad kaasa. Tee ja tuuletaskud ka ühes. Kui aus olla siis minu ainuke hundi kogemus oli siiani olnud 300m kauguselt vupsti üle tee ja ei tea nendest loomadest ega nende käitumisest mitte midagi. Ja see vupsti oli ka 15+a tagasi. Söödaplats sigadele vanas talukohas, kus veel mõni kont ja mõni naha tükk vedelemas, mis järelikult midagi neile pakub, et käivad. Õhtuti ikka tuleb mõni pilt rajakaamerast aga ise ma näinud/nautinud neid pole. Igaks juhuks panin kolmjalaga fotika keset platsi. Fotikal kaugjuhitav pult. Ronisin pukki ja täitsa olin valmis, et täna ei tule kedagi. Naudin teed ja tuuletaskuid. Õues oli veel valge, kuigi pilves. Tegin esimese tassi teed, kuulasin ja nautisin vaikust. Kauguses haukus koer, müdises mõni Tapal liikuv rong ja polügonilt kuuldus ka üksikuid plahvatusi. Aga need kõik olid vaiksed, harvad ja kaugel. Jalgupidi olin magamiskotis, käes kolid lambanahksed kindad. Hea ja soe oli. Kuna hundid alati tulnud alati alates kuuest siis oli paar tundi aega olla vaikselt :) Parasjagu oli täpselt laskesuusatamises MK meeste jälitussõit - soovitan soojalt ka teistele minu lemmik sporti, mida ekraanilt jälgida. Ühe silmaga ikka vaatasin õue. Noorem Bö tegi oma ära. Telekas/telefon läks kinni pool viis. Vaikus 17.30 - Kuused 100m kaugusel, siuh jookseb sealt must vari otse minu kaamera suunas. Seisatab, kuulab ja kadunud. Muie tuli näole - susi. Kestis kokku vaid 15 sekundit aga susi, sisuliselt minu esimene. Kas see oligi kõik ? Viie minuti pärast aga jooksid kaks varju välja ja otsisid lume seest midagi hamba alla. Kui poleks lund siis ma poleks neid vist üldse näinud. Lume peal aga olid siluetid ilusti näha. Toimetasid minutit 10 ja kadusid. Kuulsin kuidas näriti konte ja nuhiti maas. Muidu oldi täiesti vaikselt, ei ühtegi kiunatust ja urinat. Liiguti ka hääletult Muie kasvas näol. Oldi ära viis minutit kui läheneti teise külje pealt. Sain ikka käitumisest liigagi hästi aru, et see kolmjalg seal keset platsi usaldust ei ärata. Sellele lähemale kui 10m ei mindud ja hoiti koguaeg silm peal, et mis see on ja mida teeb. Käidi ära ja tuldi tagasi. Vahepeal olid pool tundi jutti. Eks kindlasti ka mina lõhnasin aga see neid ei seganud - kolmjalga tuldi uurima isegi nii, et tuldi minu ja kolmjala vahele, susi oli 30m minust, pimedas paistsid kõrvad ja uhke looma turi. Nii lähedalt alles kuulsin tema samme. Pilvetagune täiskuu oli vaid puudu. Kell oli märkamatult kaheksa saanud. Korraks oldi ära ca veerand tundi. Pausi ajal heietasin mõtteid, et mida nägin ja kuidas ja kus nad käitusid. Ikka ülimalt ettevaatlikud loomad. Pigem viidi maast leitud pala kuuskede alla närimiseks kui, et söödi platsil. Aga sain aru ka, et minu jope sahin neid väga ei sega. Esimesed 2h istusin küll vist kramplikult paigal ja isegi ei mõelnud, et võiks proovida pilti teha. Kolmjala kaamera puldi panin ära, et mitte kogemata katikut päästa ja lõpetada elamust. Käidi koos ka aga enamasti oli üks metsas varjus. Lõpus kui suurem erutus oli maha kulunud, võtsin kaamera sülle ja otsustasin lihtsalt proovida, et kuidas käituvad katiku klõpsu peale. Pildi väärilist pilti ei old võimalik sealt teha. Lõpuks tuldi kuuse varjust ja seisatati, kael pikk. Klõps. Ei tehtud välja. Klõps,klõps,klõps ja kohe oldi valmis jooksma ja hakatagi metsa poole minema. Tegin veel 4-5 kaadrit - see pani ta uudishimust seisma ja kuulama. Midagi uut tema jaoks. Siis kadus metsa. Lugesin enda elamuse lõppenuks, õues sadas laia lund ja oli soojemaks läinud. Käisin võtsin kaamera ja läksin nägu laia naeru täis auto poole. Ei tahtnud pealampigi põlema panna. Õnnest oli piisavalt sära silmas. Kokku olid nad vaatamiseks 2,5h minuga. Auto juures tegin mõned ulgumis katsed aga sellise amatööri peale itsitavad ka kõige nooremad hundid sabasse. Aitähh Kõik pildid ja jutt nüüd koos.
Kell hakkas õhtul viis saama ja läksin mõttega puukojas tööd teha. Kuuri ees tundus, et õhtu liiga vaikne, mitte metsa minemiseks. Kuuris saab ka pimedas toimetada. Üks kakk tahtis ülevaatamist. Kakust juba oli häid kaadreid aga mõni pilt ikkagi ootas tegemist. Sain auto ära pandud, liigun vaikselt kakku poole aga metsa ta kadus ootamatult. Tundus isegi hea, et saab teises keskkonnas teda näha. Hiilin võsast läbi, kraavist üle. No ma ju nägin kuhu ta maandus ! Ja no ei leia, seisan, kükitan, kuulan. Ei midagi. Samm veel ja 2m kauguselt nina eest kaseoksalt läheb sabakas lendu. Vuhhh ja kadunud. Ok, korra proovin veel. Lähen. Aga nüüd juba arg ja varakult laseb jalga, tagasi põllule palli otsa. Olgu siis. Kraavist läbi tagasi. Kui kuulab põldu ja minu poole seljaga siis samm sammu haaval pakkide vahel lähemale. Saan ca 12m peale paki taha ennast säetud, toetun pakile ja jään jahti ootama. 5 minutit ja kuulatakse, vaadatakse aga hüpet ei tule. SHAHH, silmanurgast näen, et keegi hüppas põllu nurgas pallile.....ja kohe maha tagasi. Pulss oli selline 3000m jooksu viimase 100m vääriline hetkega. ILVES Ronis maha ja kohe järgmise paki otsa. Paar jäädvustust kiiresti. Sätib ennast istuma, lamama. Komme teine silm lahti pildistada tuli jällegi kasuks, näen, et kakk toimetab aga noh, keda see kakk enam huvitab. Ilves aga võttis kaku kohe oma huviks. Teen paar pilti lisaks, ning siis see kakk lendab täpselt mulle ette - ilvese mõttes. Istume kolmekesi ühel joonel: ilves, kakk ja mina. Kakk mõne aja pärast aga siiberdab edasi metsaserva pallile istuma. Ilves tuleb pallilt maha ja läheb kakule järgi. Suuda nüüd otsustada, et kas ennast liigutada pallide varjus või mitte. Ah krt, hoian kohta. Ilves läheb kaku mõtes palli taha aga minule ilusti näha. Ja no, mis siis ? Kakk teeb hüppe maha aga tühjad pihud, tõuseb õhku. Tiir siin ja tiir seal ning läheb istub selle palli otsa, mille taga ilves istub. Nagu, miks ja kuidas on võimalik ? Ilves ajab kaela pikaks ja vaatab palli serva tagant üles. Kakk vaatab alla. Hops on üks õhus ja teine kaob madalamaks kui rohi, et siis sealt vedruna üles karata. Aga küüned jäid lühikeseks. Pole midagi teha. Kakk ehmatusest lendas metsa. Ilves tatsas järgi. Kas ka minna ? Vahepeal sain ikka ennast kiruda, et ainult 4gb mälukaart oli kaasas. Kustutasin neid "mõtetuid" kaku pilte sealt eest ära. Kihulased sõid juba vaikselt mul kõrvad peast ära aga otsustasin ikka püsida paigal. Vupsti tuli kakk metsast ja otsis endale sobiva palli. Paar hetke hiljem tuli ka põskhabemega poiss metsast tagasi, märgistas rulli siin ja palli seal. Kraapis, sügas, nuusutas. Hops pallile ja võis kasside lemmik asendi sisse võtta. Oli juba hämaram. Nüüd oli ühel liinil olemisest saanud mõnus kolmnurk. Kuna kaart oli täis, siis pold enam midagi teha. Kustutasin paar kaadrit veel ära ja hiilisin lähemale aga ilves pole kakk. Tõusis ja jalutas sirge seljaga metsa. Nägu laia naeru täis läksin auto poole, ei tea kas mõne kaadri pealt ikka aru saab, et ilvesega kohtusin ? Sõidan kodu poole, ah kurja käin peedipõllult veel korra läbi, tiir seal, vaikus. Sõidan teele tagasi, keeran kodu poole aga jään kohe seisma, tagurdan tagasi teeotsa, keeran ringi ja sõidan uuesti "kolmnurgas veedetud hetke" suunas. No ja mis ? Kakk istub pallil ja ilves on metsa serval, istub rohus. Mida ma nüüd siis teen ? Sai nähtud küll juba, sõidan koju. Kuna ikkagi kodule lähedal siis võtan uued mälukaardid kodust, suured seekord. Põllu serva tagasi. Ilves on ikkagi põllunurgas aga kaob kohe. Metsast tuleb kits tallega. Kitsed jalutavad risti üle põllu metsa. Ootan ärevusega aga siis ca poole tunni jooksul midagi ei toimu ning peab tõdema, et pimedus võtab maad. Süda enam ei puperda. Koju. |