Kamtšatka
Esimene ja teine päev (kuidagi tahaks kuupäevades ühtlust, aga ma ei tea kuidas :))
15.53, viies juuli. Moskvas, ootasime järgmist lendu. Järgmise lennuga saab arvatavalt lamatised kätte, ikkagi pea kaheksa tundi. Istumisega vedas, Parkeriga kaheses pingis. Ei pea kellegi küünarnukiga arvestama ja keegi meie tagasihoidlikult lõhnavate keredega. Moskvasse jõudes ootas meid ees “mitte meeldiv +29” ja ega terminaaliski palju jahedam ei olnud. Khabarovskis pidime tegema lennuoperaatori vahetuse tõttu uue check-inni. Arvasin, et saab olema huvitav seljakottides peituva 1,5l Vana Tallinna pärast, aga ei mitte halligi. Mitte kedagi ei huvitanud, mis pudelid ja mis nendes pudelites peitub. Saime vaid “krunniga muti” käest sõimata, et miks me kotte masinasse ei lükka. Petropavlovski kohal tiirutasid paksud vihmapilved ja linna nägime suuresti alles siis kui lennukirattad maad katsusid. Lennukitrepist alla ja otse tänavale. Kuna meil pagasit ei olnud siis puudus ka vajadus uuesti hoonesse minna. Kõne Oljale, et oleme saabunud. Viie minuti pärast olime bussis suunaga Petropavlosk-Kamchatki poole, kohtumispaigaks “10km” bussipeatus.
Reisi planeerimise ajal suhtlesin palju kohaliku Vadimiga (55), leidsin ta kontakti couchsurfing.org lehelt. Tema ajas ka Olja meile bussi vastu kuna ise pidi kohalikus küttefirmas pumpade valvurina tööl olema.
Oljaga koos tegime kohe esimesed külastused rattapoodidesse ja teisest poest leidsime ka oma kaunitarid. Olja muidugi vaatas suurte silmadega meie valikut ja otsust, aga teha polnud enam midagi. Need kaks Stelsi olid ainukesed millel küljes korv, pakiraam, mõned käigud ja hind oli ka igati hea - 150€. Palusime veel ühe salongis nähtud ratta sarnase sõiduriista kokku panna ning lubasime järgmisel päeval rahaga saabuda. Kolasime veel vajalikes poodides - karu peletised, gaas, nuga jne. Kui kõigele vajalikule oli silm peale pandud kondasime tulevase ajaloo- õpetajaga paar tundi veel mööda linna. Räägiti lühidalt ajaloost ja toimunud lahingutest ning igapäeva elust.
Vadimiga kohtusime tema töö juures. Vahetuse lõpuni oli pool tundi - pakuti teed ja rääkisime oma plaanidest. Poest läbi ja olimegi ehtsas ja uhkes vene korteris. Naine ja tütar olid läinud Euroopasse reisima ja perepoeg Anton pidavat garaažist hiljem saabuma. Paar tundi juttu tee, küpsiste ning viskiga ja oligi käes aeg migratsioonikaartide täitmiseks. Olles 24h üleval olnud, oli see paras töö. Kahe A4 täitmine kirillitsas võttis aega tund ja siis avastas veel Vadim, et oli meile valed andmed andnud ehk 30 min veel ümberkirjutamiseks - kiire dušš ja keskööl saime elutoa põrandale magama.
3. Päev 07.07.13
Äratus oli 11.00. Uni oli 11 tundi ja see oli elamus omaette. Uni ikka maks 7-8h tavaliselt :). Vadim palus kööki - praetud muna, vorst ja must tee ootasid juba laual. Rääkisime sellest vihmasest sitast ilmast akna taga ja inimeste elust seal kaugel idas. Tänati toodud Vana Tallinna eest ja Gerdi poolt meisterdatud landi eest samuti. Esimene päev ja kaasa võetud kuuest vanakast oli kolm läinud aga kõik ka asja ette.
Peale lõunat liikusime “Vene Post” ‘i poole, et viia ära täidetud migratsiooni kaardid. Kui 1,5h järjekorda mitte mainida siis läks kõik kiirelt ja libedalt. Luugi ette jõudes tervitati meid -” Noonii poisid, mida Te mulle siin nüüd formuleerite, poole tunni pärast ju sulgeme “. Vadimi poeg Anton täitis vaid kokkuvõtte esitatud dokumentidest ja koopiatest ning maksime 236 rubla (5,6€). See oli umbes 5 korda vähem kui ma olin igalt poolt varasemalt kuulnud-lugenud. Kobisemata sai makstud ja meie kohalolek Vene Föderatsioonis oli saanud jälje. Luugi ees võttis kogu ooper aega 10 minutit aga seda suuresti tänu eelmise õhtu täitmisele ja kodust kaasa tehtud passi koopiatele. Jätsime offroadi huvilise Antoniga tänava serval hüvasti olimegi omapäi.
Kell oli juba neli läbi ja plaan oli jõuda kiiresti rattapoodi - mine tea, mis kell pühapäeval poe kinni panevad. Pood oli lahti. Võtsime veel lisaks ratastele korraliku 1,8m pika rattaluku. Tasumine ja reguleerimine võttis aega 1,5h. Kell oligi juba nii palju, et varustuse otsmiseks enam aega polnud. Söök ja suund dacha poole.
Vadim pakkus võimalust meile veel üheks ööks korterrisse jääda, sest ilm oli tõesti kehva. Me viisakatena ikkagi ütlesime sellest ära. Järgmisena käidi lauale võimalus kasutada nende dachat (20km korterist). Selle pakkumise võtsime viisakalt vastu.
Tühi kõht sai täidetud nurgataguses Usbeki köögis. Teepealsest suurest keskusest haarasime kaasa veel leiva, marineeritud kurgid ja suitsuvorsti koos õllega ehk õhtusöögi ning hommikusöögiks neljavilja helbed.
Dacha asus nagu ettenähtult dachade rajoonis. Kaart majakese leidmiseks oli lihtne ja selge..teeots vahele ja paremale, kaks vahele ja vasakule jne... Õige maja leitud jäi üle vaid leida võtmed mis peremehe sõnul on kas välisuksest vasakul mingi asja all või aia taganurgas oleva kuuri uksest vasakul millegi all. 1,2,5 ja sai ka 15 minutit täis aga ei leia - lihtsalt ei leia. Viisime juba rattad aiast välja, et äkki ikkagi oleme vales aias. Kõik vähegi liigutavad asjad said ära nihutatud võtmete leidmiseks. Kõik mu nagu klappis - roheline kuur, hall katus, võti käib tagurpidi südamikku jne aga võtit ei leia kusagilt. Sõitsime veel rattaga korra kaardi tagurpidi suure teeni ja võtsime uuesti - sama koht ja sama maja. Kahtlesime ka Vadimi mälus, et kas ikka üldse jättis võtmed kuskile hoiule jne. Juba arutasime, et võtame telgid kotist ja lükkame hoovis lahti - läksin viimasele ringile kuuri ümber ja siis märkasin trepi kõrval vundamendis auku ja augu servast läikis midagi vastu - katkine puur mis oli võtmehoidjaks :). Kolksuv külmik, paar telekat ja rõske tuba võtsid meid lahkelt vastu. Teadmata, et mis piirkonnas me oleme, tõime ka meie uued ratsud ilusti tuppa. Dacha oli nii seest kui väljast ikka päris räämas, maja oli korralik aga no kõik tööriistad, materjalid lihtsalt vedelesid igalpool. Võtmete otsimise käigus sai juba peenarde vaheliselt jalgrajalt ära tõstetud metallkola, kirves jne, et mitte lihtsalt millegi otsa ennast ära lõhkuda. Õhtusöögiks tegi Parker võikusid suitsuvorsti ja kurgiga. Rullisime alumise korruse voodistes magamiskotid lahti ja nautisime sööki, õlut ja Universiaadi ning venelaste uut leiutist - “Staaride vettehüpped” - sünkroonhüpped koos tippsportlastega. See viimane oli päris hull, naljakas ja valus ühekorraga. Mõni naine arvas, et 10m peal kõhukas toob võimsaimad punktid kui samas mõni “mitte nii sportlik” tegi nii uskumatult sünkroonis oma hüppe ära, et ka kohtunikel oli raske midagi öelda.
Une osas olime natuke nihkes Parkeriga, tema jäi kohe magama, aga hommikul alates kella neljast ei suutnud magada ja minul siis vastupidi.
4. päev 08.07.13
Hommik algas tavapäratult hilja - 11.00 ajal. Vadimi pliidi peal valmis oivaline neljaviljapudru ning veel paremaks tegi selle külmikust näpatud vaarikamoos. Suurte spordisündmuste ülekanded on parimad mida vaadata. Ei loe ei keel ega spordiala. Kui Aserbaidžaanis vaatasime Parkeriga omal ajal naistemaadlust ja tõstmist olümpial, siis seekord Kamtšatkal olid vaieldamatud lemmikud naiste ragbi ja veepall (seda suuresti siis tingituna ajavahest).
Aeg lendas kiiresti. Kotid saime ratta selga alles napilt enne ühte. Ulme on see venelaste dacha kultuur - õue dushid, ämbriwc, kartulid ja maasikad läbisegi ja muidugi, et kõik asjad on pilla-palla mööda hoovi laiali ning seda järjest hoovides, mitte ühes. Aga korteriinimestel on vähemalt koht kus käia nokitsemas, saab värsket kartulat ja koht kus rahus šaslikut teha koos viinuskiga.
Pool tundi hiljem olime jällegi oma tuttava kaubanduskeskuse juures. Kaasa sai võetud nelja päeva söök - 1,5kg tatart, 4 konservi ja moos pudru peale, mis meil juba varem olemas oli. Linnas lisandus veel korralik nuga, priimuse gaas, mõned landid, karude peletamiseks tõrvikud ja katelok toidu valmistamiseks. Soov oli veel leida törts internetti, et saata kodustele mõni lausejupp koos paari pildiga. Ühenduse maailmaga leidsime kesklinna õllekast koos külma kesvamärjukese, konditsioneeri ja kuivatatud kala valikuga. Esimene õlu läks kerisele ja vägagi kergelt tuli otsus teha ka teine, et pilte juurde laadida. Hetk hiljem hakkasin kahtlema enda terves mõistuses, sest võisin vanduda - “ma kuulen eesti keelt kusagil”. Tõusin püsti, kõndisin lauast mööda ja küsisin muuseas “Oot, mis keeles Te räägite?“ ja vastu sain korraliku naeru - kodumaise.
Saime sealsamas juba kõvasti infot meid ees ootavate teede, olude ja ilma kohta. Kutsuti veel enda juurde ööbima ja väikse mõtepausi järel vurasimegi ratastega linnast välja. 20 km pärast saabusime Igori “kuningriiki” - igalühel kodus ikka suusalifti koos mäega ei ole. Igor korraldab lastele enda juures ja ka kõrgemal mägedes suusalaagreid, veab turiste Ifaga ja pakub majutust koos sauna ja söögiga. Eestlastest ootasid meid seal juba kohatud Dago, Allar, Merike ja Helgi - sukeldujad. Olid ühe päeva sukeldumas käinud ja ülejäänud aja sõitnud mööda Kamtšatkat ringi. Poole tunni pärast ootas meid juba saun.
Telk jäi jällegi kotti aga eks see nipernaadi moodi rändamine toobki teele uusi tuttavaid ja võimalusi.
Peale sauna kihutasin rattaga veel poodi õlle järgi. Väike küla aga pood ikkagi 24h avatud - mis sellise lahkuse vastu olla saab. Teel poodi sain veel kõne Estraveli Gertult - “Kas saime ikka viisad registreeritud ja kõik paberid korda?”. Sellist teenindust naljalt ei leia ja tänud selle eest.
Peale saunaõlusid tegime veel vanakat. Kuulasime lugusid karudest, söödud kalameestest, kehvadest teedest ja asjade maksumusest. Karud pidavat iga aasta 1-3 tegelast nahka panema ja see aasta olid ühes tegelasest juba järgi jäänud vaid kummikud ehk kaks oli veel söömata ja julgust see just juurde ei lisanud. Lauas rääkis Dago meid veel järgmiseks päevaks Igori auto peale. Auto viskab esmalt sukeldujad lennujaama ja siis läheb Mutnovski vulkaani juurest matka-seltskonda ära tooma, kes ei saavat jõgedest üle. Raha taheti saada 50€ näo eest - tundus kahtlane. Kala, liha ja vanakas maitsesid koos jutuga vägagi hästi, lisaks veel vaatasime filmi esimestest, kes sõitsid maasturitega PK’st Magadani. Öö.
Hommik algas tavapäratult hilja - 11.00 ajal. Vadimi pliidi peal valmis oivaline neljaviljapudru ning veel paremaks tegi selle külmikust näpatud vaarikamoos. Suurte spordisündmuste ülekanded on parimad mida vaadata. Ei loe ei keel ega spordiala. Kui Aserbaidžaanis vaatasime Parkeriga omal ajal naistemaadlust ja tõstmist olümpial, siis seekord Kamtšatkal olid vaieldamatud lemmikud naiste ragbi ja veepall (seda suuresti siis tingituna ajavahest).
Aeg lendas kiiresti. Kotid saime ratta selga alles napilt enne ühte. Ulme on see venelaste dacha kultuur - õue dushid, ämbriwc, kartulid ja maasikad läbisegi ja muidugi, et kõik asjad on pilla-palla mööda hoovi laiali ning seda järjest hoovides, mitte ühes. Aga korteriinimestel on vähemalt koht kus käia nokitsemas, saab värsket kartulat ja koht kus rahus šaslikut teha koos viinuskiga.
Pool tundi hiljem olime jällegi oma tuttava kaubanduskeskuse juures. Kaasa sai võetud nelja päeva söök - 1,5kg tatart, 4 konservi ja moos pudru peale, mis meil juba varem olemas oli. Linnas lisandus veel korralik nuga, priimuse gaas, mõned landid, karude peletamiseks tõrvikud ja katelok toidu valmistamiseks. Soov oli veel leida törts internetti, et saata kodustele mõni lausejupp koos paari pildiga. Ühenduse maailmaga leidsime kesklinna õllekast koos külma kesvamärjukese, konditsioneeri ja kuivatatud kala valikuga. Esimene õlu läks kerisele ja vägagi kergelt tuli otsus teha ka teine, et pilte juurde laadida. Hetk hiljem hakkasin kahtlema enda terves mõistuses, sest võisin vanduda - “ma kuulen eesti keelt kusagil”. Tõusin püsti, kõndisin lauast mööda ja küsisin muuseas “Oot, mis keeles Te räägite?“ ja vastu sain korraliku naeru - kodumaise.
Saime sealsamas juba kõvasti infot meid ees ootavate teede, olude ja ilma kohta. Kutsuti veel enda juurde ööbima ja väikse mõtepausi järel vurasimegi ratastega linnast välja. 20 km pärast saabusime Igori “kuningriiki” - igalühel kodus ikka suusalifti koos mäega ei ole. Igor korraldab lastele enda juures ja ka kõrgemal mägedes suusalaagreid, veab turiste Ifaga ja pakub majutust koos sauna ja söögiga. Eestlastest ootasid meid seal juba kohatud Dago, Allar, Merike ja Helgi - sukeldujad. Olid ühe päeva sukeldumas käinud ja ülejäänud aja sõitnud mööda Kamtšatkat ringi. Poole tunni pärast ootas meid juba saun.
Telk jäi jällegi kotti aga eks see nipernaadi moodi rändamine toobki teele uusi tuttavaid ja võimalusi.
Peale sauna kihutasin rattaga veel poodi õlle järgi. Väike küla aga pood ikkagi 24h avatud - mis sellise lahkuse vastu olla saab. Teel poodi sain veel kõne Estraveli Gertult - “Kas saime ikka viisad registreeritud ja kõik paberid korda?”. Sellist teenindust naljalt ei leia ja tänud selle eest.
Peale saunaõlusid tegime veel vanakat. Kuulasime lugusid karudest, söödud kalameestest, kehvadest teedest ja asjade maksumusest. Karud pidavat iga aasta 1-3 tegelast nahka panema ja see aasta olid ühes tegelasest juba järgi jäänud vaid kummikud ehk kaks oli veel söömata ja julgust see just juurde ei lisanud. Lauas rääkis Dago meid veel järgmiseks päevaks Igori auto peale. Auto viskab esmalt sukeldujad lennujaama ja siis läheb Mutnovski vulkaani juurest matka-seltskonda ära tooma, kes ei saavat jõgedest üle. Raha taheti saada 50€ näo eest - tundus kahtlane. Kala, liha ja vanakas maitsesid koos jutuga vägagi hästi, lisaks veel vaatasime filmi esimestest, kes sõitsid maasturitega PK’st Magadani. Öö.
5. päev 09.07.2013
Öö oli jällegi selline pooleldi unine. Alguses ei tahtnud uni kuidagi tulla ja hommikul jällegi ära minna. Üheksast ( minu jaoks häbematult hilja ) sai ennast ikkagi voodist välja keeratud - toas oli ca +28. Hambad puhtaks, riided selga ja sukeldujad kutsusid sööma, et neil kõvasti söögikraami üle. Lasime hea maitsta ja olime tänulikud kostitamise eest. Kui tihti ikka pakutakse hommikul kalamarja keedumunaga.
Poole tunni pärast veeresime Ifa kongis lennujaama poole, et eestlased saaksid alustada koduteed. Meie jätkasime sõitu Mutnovski poole. Kui paar tundi oli sõidetud tegime peatuse oja ääres, jõime, täitsime pudelid ja Igor lasi rehvid tühjemaks kuna tee pidavat kõvasti kehvemaks minema ja ta ka läks. Ronisime tagant kuudist Igori juurde salongi, istusin mootorikattel ja Parker kõrvalistuja kohal. Raputas kõvast ja Igor raputas ikka meid karujuttudega. Kui olime pool teed sõitnud siis oli selge, et see 50€ on juba õiglane summa, kuigi selle sõidu maksid kinni enamuses need kes mäel hädas olid. Oleks ise auto tellinud mäkke minema oleks sõit maksnud 500-600€ nägu. Autos tundus kõik hea ja turvaline. Rääkisime laviinidest, karudest ja kõrvetavatest mudavulkaanidest. Karudega pidavat see aasta kehvasti olema - talv oli karm, lumi sulamata, marjad pole valmis ja kala pole jõkke tulnud. Tavaliselt sel ajal juba karud püüavad kalu ja inimestest välja ei tee. Stop. Igor näitab näpuga mäe poole “Mutnovski, siit panete jala edasi !” Olime juba nii kõrgele tõusnud, et tee servades oli 1-1,5m paksune lumi. Esimene reaktsioon oli, “et mis mõttes - lumi, rattad, jala ?” Igor näitas veel kuidas veokaga kahe meetrise lume peal sõidetakse, andis meile oma leiva ja suitsuvorsti, lehvitas ja kadunud ta oligi. Kõik tundus kuidagi ebareaalne - päike, +20, 2m lund, uluv tuul ja kuskil ulkuvad karud. Tatsasime rattad käekõrval mööda lund 6km väljasulanud lapini ja leidsime selle olevat piisavat hea koha rataste maha jätmiseks. Üleliigse söögi matsime lindude eest lume alla, sulatasime lumest joomiseks vett ja vaatasime meid ees ootavat tõusu. Tõus oli kohati liigagi järsk meie varustuse jaoks ja ohtlik ja suur oli pettumus kui üles jõudes selgus, et hari ei olegi vulkaaniga ühenduses vaid tuleb sama palju alla tagasi minna ja vulkaanile uuesti tõusta. Koht oli ilus ja kell palju ning tundus piisavalt turvaline karude mõttes. Nõlv oli järsk ja kivine - karu juba ilma kolinata kohale ei tule. Tunnike läks kivide lappamise peale, et teha telgi suurune vähegi sile plats. Kõik üleriided ja mitte vajalikud asjad läksid telgipõhja kaitseks kividele. Õhtusöögiks tatar seakonserviga - ühtlane ja maitsetu hall mass aga küll sellest ka asja saab pikka mööda - peab õppima seda keerulist asja. Sõime igaksjuhuks telgist eemal ja sööginõud jätsime ka eemale. Kõik oli ilusa ja hea aga see karuteema pani mõtlema. Ei teagi kas pingutavad üle aga karm ikka oleks Otiga metsas kokku joosta kui see pole pool aastat süüa saanud. Leidsin veel sutsu levi kivi pealt ja saatsin kodustele sõnumi oma tegemistest ja asukohast. Lugesime, logelesime ja lootsime, et ilm ära ei keera - elu parim telkimiskoht -parima vaate, seltskonna ja fiilingu osas ( peale sellist turnimist ). Peale lugemist oli õues kõik vaikne ja ilus. Öö.
Öö oli jällegi selline pooleldi unine. Alguses ei tahtnud uni kuidagi tulla ja hommikul jällegi ära minna. Üheksast ( minu jaoks häbematult hilja ) sai ennast ikkagi voodist välja keeratud - toas oli ca +28. Hambad puhtaks, riided selga ja sukeldujad kutsusid sööma, et neil kõvasti söögikraami üle. Lasime hea maitsta ja olime tänulikud kostitamise eest. Kui tihti ikka pakutakse hommikul kalamarja keedumunaga.
Poole tunni pärast veeresime Ifa kongis lennujaama poole, et eestlased saaksid alustada koduteed. Meie jätkasime sõitu Mutnovski poole. Kui paar tundi oli sõidetud tegime peatuse oja ääres, jõime, täitsime pudelid ja Igor lasi rehvid tühjemaks kuna tee pidavat kõvasti kehvemaks minema ja ta ka läks. Ronisime tagant kuudist Igori juurde salongi, istusin mootorikattel ja Parker kõrvalistuja kohal. Raputas kõvast ja Igor raputas ikka meid karujuttudega. Kui olime pool teed sõitnud siis oli selge, et see 50€ on juba õiglane summa, kuigi selle sõidu maksid kinni enamuses need kes mäel hädas olid. Oleks ise auto tellinud mäkke minema oleks sõit maksnud 500-600€ nägu. Autos tundus kõik hea ja turvaline. Rääkisime laviinidest, karudest ja kõrvetavatest mudavulkaanidest. Karudega pidavat see aasta kehvasti olema - talv oli karm, lumi sulamata, marjad pole valmis ja kala pole jõkke tulnud. Tavaliselt sel ajal juba karud püüavad kalu ja inimestest välja ei tee. Stop. Igor näitab näpuga mäe poole “Mutnovski, siit panete jala edasi !” Olime juba nii kõrgele tõusnud, et tee servades oli 1-1,5m paksune lumi. Esimene reaktsioon oli, “et mis mõttes - lumi, rattad, jala ?” Igor näitas veel kuidas veokaga kahe meetrise lume peal sõidetakse, andis meile oma leiva ja suitsuvorsti, lehvitas ja kadunud ta oligi. Kõik tundus kuidagi ebareaalne - päike, +20, 2m lund, uluv tuul ja kuskil ulkuvad karud. Tatsasime rattad käekõrval mööda lund 6km väljasulanud lapini ja leidsime selle olevat piisavat hea koha rataste maha jätmiseks. Üleliigse söögi matsime lindude eest lume alla, sulatasime lumest joomiseks vett ja vaatasime meid ees ootavat tõusu. Tõus oli kohati liigagi järsk meie varustuse jaoks ja ohtlik ja suur oli pettumus kui üles jõudes selgus, et hari ei olegi vulkaaniga ühenduses vaid tuleb sama palju alla tagasi minna ja vulkaanile uuesti tõusta. Koht oli ilus ja kell palju ning tundus piisavalt turvaline karude mõttes. Nõlv oli järsk ja kivine - karu juba ilma kolinata kohale ei tule. Tunnike läks kivide lappamise peale, et teha telgi suurune vähegi sile plats. Kõik üleriided ja mitte vajalikud asjad läksid telgipõhja kaitseks kividele. Õhtusöögiks tatar seakonserviga - ühtlane ja maitsetu hall mass aga küll sellest ka asja saab pikka mööda - peab õppima seda keerulist asja. Sõime igaksjuhuks telgist eemal ja sööginõud jätsime ka eemale. Kõik oli ilusa ja hea aga see karuteema pani mõtlema. Ei teagi kas pingutavad üle aga karm ikka oleks Otiga metsas kokku joosta kui see pole pool aastat süüa saanud. Leidsin veel sutsu levi kivi pealt ja saatsin kodustele sõnumi oma tegemistest ja asukohast. Lugesime, logelesime ja lootsime, et ilm ära ei keera - elu parim telkimiskoht -parima vaate, seltskonna ja fiilingu osas ( peale sellist turnimist ). Peale lugemist oli õues kõik vaikne ja ilus. Öö.
6. päev 19.07
Esimene öö kui uni oli enamvähem ühes tükis ja ärkasin enda mõistes normaalsel ajal - 06.00. Välja piiludes nägin meist allpool tihedat pilvisust ja ookeani pealt tõusva päiksekuma. Tundus liigagi ilus - vaatasin, et nii tunni pärast on paras välja ronida pilti tegema kui päike mäetipud üle kuldab. Oli kuulda, et Parker veel magab ( telk oli ca 40m eemal, teine enamvähem sile koht ). Lugesin raamatut ja kui välja vaatasin poole kaheksa ajal oli plaktsi karp lahti - mitte midagi ei näe. Udu oli nii paks, et ei näinud Parkeri telkigi õieti, rääkimata vulkaanist, teistest tippudest või alla orgu. Kohe hakkas ka niiskeks kiskuma, telk hakkas piiskasid korjama nii sisse kui väljapoole ja oli aeg ennast kiiresti kokku pakkida, sest udule lisandus tuul ja vihm. Kraadiklaas näitas +5. Hõikasin Parkerile kaheksa ajal, et vaadaku õue. Sucks. Otsustasime edasi vedeleda paar tundi, et äkki selgineb aga paar tundi hiljem oli olukord sama vaid raamatu lehekülgede number oli jõudsalt edasi astnud. Tuli aga ennast soojast magamiskotist välja ajada tuule,vihma ja udu kätte. Kõik asjad olid selle kahe tunniga märjad - telk, riided, magamiskott. Kõik läks märjalt kotti. Soojendasime eelmise õhtu tatra konserviga üles ja tegime paar võileiba teega kõrvale. Asjad koos ja kõht täis tatsasime lumeni ning hakkas rataste otsimine. Nähtavus 10m, lumi valge ja taevas valge. Kui Parker eemal sattus olema siis kadus ruumitunnetus ära - nagu seisaks õhus, sest silmad ei suutnud ühtegi pidepunkti leida. Isegi GPS jukerdas aga 3km pärast leidsime rattad siiski üles. Eile lumme peidetud toitu polnud vaja välja kaevata kuna lumi oli eelmise päeva ja öö jooksul suland ca 30cm madalamaks. Õnneks eelmise päeva rattajälg oli veel lumes näha erinevalt jalajälgedest. Otsustasime seda pidi tagasi minna, et mitte udus niisama ekselda ja loota, et äkki saame natuke lühemalt tee peale tagasi. 6km ratas käe kõrval ja olimegi teel tagasi. Ilma päikseta nägi see tee veelgi armetum välja. Teadsime, et tee lõpus ( ca 8-10km) peaksid olema kuumaveeallikad - keerasime nina sinna poole ja nautisime lund mis kohati tee ääres oli üle 4,5m ja nähtavust mis oli maksimaalselt 100m. Tee peal möödusid meist veel turiste vedavad Kamzad ja Krazid. Möödudes näidati näpuga ja tehti pilti - “Näe hullud!” Tunnike hiljem jõudsime KamzadeKrazide parklasse, tehti pilti ja uuriti kus kaugelt segased tulevad. Uurisin veokaga saabunud grupi giidi käest, et kuhu suunda need allikad jäävad ja soovitati meil nendega kaasa minna, et vältida eksimist. Ei saa öelda, et päris õieti tegime, sest ka giid ei leidnud neid allikaid üles ( giidil gps puudus ). Öeldi, et jala on 4 km aga gps näitas juba 5,5km. Lõpuks siiski hakkas tuttavat väävlilõhna tulema ja saime aru, et enam pole kaugel. Pettumus oli suur kui see reklaamitud koht tähendas ühte 3x4m lompi koos väikse mulksuva muda auguga. Kõik peale meie olid asjast vaimustatud. Ots ringi ja gpsu juhendamisel olime 2,5km pärast rataste juures tagasi. Kohendasime kotte, sõime Snickersit - tõstsime tuju ees ootavaks 65km kruusa ja 45km pikkuseks asfaltteeks. Parker muuseas katsus ratta porikat ja avastas, et see lahti. Ma juba torisesin, et hakkame sõitma - kell palju ( 14.00 ) ja tee pikk. Ja siis selgus, et neid lahtisi mutreid Parkeri ratta küljes oli rohkem kui üks. 10 minutit hiljem olime jällegi udust katusega lumises tunnelis. See sõit tunnelis oli tõesti elamus omaette.
Soov oli jõuda eelmisel päeval nähtud varemiteni, et seal ööbida. Tee oli eestikeeles öeldes sitt. Isegi laskumistel ei kasvanud keskmine kiirus rattaga üle 8 km/h. Parkeri ratas näitas lagunemismärke iga paari kilomeetri tagant. Ta oli täitsa juhuslikult saanud ratta mis oli poes letti vaatamiseks pandud ja selle mutrid vist olid näpuga kinni keeratud. Tark tegu oli meil olnud see, et olime " unustanud taskusse rattapoe väikse võtmekomplekti. Tänu sellele saime üldse ratast natukenegi koomale tagasi keerata - päris korralikuks keeramiseks sellest kahjuks ei piisanud. Tulek mäkke oli meil nii kiireks läinud, et jäi poes käimata ja korralikud võtmed, varurehvid ostmata jäänud.
Tõusud olid nii järsud, et sõitmisest võis ainult unistada. Isegi veokad pidasid tõusude all kinni, panid aeglusti sisse ja hakkasid teokäigul üles poole ronima. Tõusu peal auto ja jalutamiskiirus väga palju ei erinenud. Pikim tõus oli vast 2,5 km - ja see võttis läbi. Vaade oli ikkagi null, tee oli kehv ja porine - tuju oli veel hea. Laskumised ei olnud paremad, koguaeg pidurid peal meelitasid ennast mäest alla. Esimest korda elu nägin kuidas rattapidurid suitsevad ja ajavad kärsahaisu. Klotsid kulusid ähvardava kiirusega, seal kus vähegi kannatas pidurdasime esimestega aga nendega käna panemise oht oli päris suur. 30km seljataga saabusime varemete juurde - hoog oli sees, karujutt kuklas - põrutasime mööda, sooviga ööbida dachas ( veel ca 80 km ), kell oli pool viis õhtul. Kõik jätkus samas rütmis - augud, pori, udu, laskumine, tõus, ratta parandamine.
Tunnike hiljem hakkas Parker seljataga kõvemat häält tegema. Pakiraam koos kotiga tahtis lahkuda - ülemised poldid olid juba kadunud. Poltide otsimine edu ei toonud ( varem olime porika poldid tee pealt üles leidnud ). Edasisõidu tagas minu rattalt mõne poldi laenamine. Edaspidi tegime ratastele poltide kontrolle väga tihti - vältimaks, et midagi päris ära kaob küljest. Tee oli ikka jõhker.
Kell oli juba kaheksa läbi ja pime aeg ootas ees. Kruusa lõpuni näitas gps veel 19km - ja liikusime ikka 11-12 km/h. Oli selge, et valges me ei lõpeta. Ümberringi oli üks ühtlane võsa. Ainukesed head asjad olid, et see udu andis alla poole jõudes järele ja laskumised lõppesid. Kuna Parkeril läks jalg pehmeks ja mul purakat veel tundus olema siis võtsin Parkeri koti endale selga, et saaksime tempot hoida/tõsta. Sügasin minema, jättes Parkeri polte pingutama ja teades, et kergema rattaga saab kohe varsti mulle järgi. Oligi tõusul juba tuules. Võtsin veel kaks järgmist nii kilomeetri pikust tõusu endal pilk vaid kaugusesse suunatud ja siis märkan, et olen üksi. Hmm, kas jälle pingutab polte ? Lasin hoo maha ja kulgen vaikselt edasi - ikka ei paista tulemas kedagi. Jään seisma - ootan, kuulan. Vaikus.
Tühi kõht hakkas vaikselt juba häirivaks muutuma ja rattakorvist paistis õrritavalt maasikamoosi purk. Võtsin oma musta näpuga moosi -mmmm kui hea. Järgmisel hetkel seisin ikkagi üksinda keset tõusu, purk tühi ja ümberringi vaikus. Keerasin otsa ringi ja võtsin need kaks head laskumist tagurpidi tõusudena ära. Karu teema ärritas - tegelt oleks pidand rohkem selja taha vaatama ja üksteisest mitte väga kaugele jääma/minema. Perfect koht Otiga kohtumiseks - ümberringi jõed ja võsa. Paar km hiljem juba silmasin jalutavat Parkerit, ratas käekõrval. Tagurehv. Damn, kell 9 läbi, hämar, dachasse üle 50km, pole võtmeid, varurehvi ega midagi.
Ratas selili ja üritasime paranda. Rebisime rehvi maha näppudega ja võtsime lohvi kõrvale välja. Saime lapi peale ühele ja ka teisele augule. Aga õhk sees ei seisa. Tagantjärele tegelt teame, et häda oli pumbas ja oli täitsa võimalik, et saime ka selle rehvi seal tegelikult korda.
Varem olime teepeal möödudunud laigulises vormis koeraga jalutavast tegelasest. Plõksti oli ta äkki ei kusakilt meie juures kui rattast parandasime. Rex ja omanikuks Sanja. Kuulsime, et telgib, otsib koeraga karusid ja ootab kalade jõkke tulekut mis tavaliselt oleks pidanud juba paar nädalat tagasi toimuma. Uuris ka meie käest, et ega karusid pole näinud. Küsisin, et kas ca 10km tagasi nähtud plakatil reklaamitud puhkekeskus töötab - “Töötab, töötab, mul hea sõber seal, käisime koos kalal ja tegelt mul seal veel kaks sõpra”. Parker jalutas ratast, mina väntasin vaikselt ja Sanja koeraga jalutas meie järel. Vahepeal lähemal, vahest kaugemal. Äkki ütles, et tema nüüd kohal. Tee ja võsa - ei midagi, lihtsalt läbi kraavi ja võssa ta tee edasi viis. Keerasin sinna endale märgiks kaks kivi üksteise peale - äkki läheb tarvis. Sanja andis veel oma sõpradega koos tehtud pildi, et ma selle puhkebaasis töötavale Zenjale toimetaks. Parker võtis kotid ja sõitis minu rattaga, ma jooksin Parkeri omaga. Gps näitas veel 6km jõeni kus mälu järgi asus reklaam, kell oli 22.00.
Keerasime suurelt teelt ära ja poole kilomeetri pärast hakkas läbi võsa paistma suur kahekordne kollane maja. Generaator põrises kuskil eemal, hoovis seisis katkine sikkel, paar autot. Käisin tiiru majale peale - vaikus. Polnud enam Sanja jutus päris kindel, et kas ikka see puhkekeskus töötab. “Mis tahate?” - hüüti äkitselt läbi hämaruse rõdult. Võtsin tähtsalt taskust pildi ja hüüdsin vastu “ Mul on Sulle kingitus ! “ ise nägemata kas ka tegelt see tegelane pildil on, kes hakkas rõdult alla tulema. Nii 35 aastane astus hämarusest välja aga ei olnud ühegi pildil oleva tegelase nägu. Näitasin näpuga pildil, et tegelt kinki Zenjale. “Zenja juba viis aastat ei tööta siin !”. Panin pikema jututa pildi taskusse tagasi ja küsisin, et kas ööbida saaks. Ei - toad pidavat kõik remondis olema ja mööblit pole ja linu pole jne jne. Uurisin, et kas saaks õues telgis magada, sest siin oleks karude mõttes julgem. Ei - kui nahka pannakse siis oleksid nemad veel süüdi. Lõpuks vana sai ikka aru, et meil ikka ratas katki ja enam väga ära minna ei taha ja ega eriti enam ei jaksagi. Kokku oli liikumist 90km kanti, sellest 65 rattal ja ülejäänu jala kas siis rattaga, rattata või lumel. Minu soov oli ainult ennast loputada ja pikali visata. Oleks juba kõlvanud ka jõgi ja siledam plats. Ütlesin, et asjad olemas ja võime ka põrandal rahulikult magada siis vana viipas käega ja läksime majja. Teisel korrusel näidati tuba, dush pidi töötama ja valgust on seni kuni genekas põriseb. Riided ja kott seljast, otse dushi alla. Dushil käpp ei funganud ja nii toimuski kogu pesemine istukil kraani all. Pesin veel seljas olnud riided mudast puhtaks ja viskasin pikali. See päev tegi tühjaks. Parker ütles, et käib dushi all ja teeb võikud veel - mina poleks enam jaksanud. Sai paar leiba konserviga ja tassike teed. Koht tundus nii kahtlane, et panime tooli toaukse ette enne kui saabus tuumauni.
Esimene öö kui uni oli enamvähem ühes tükis ja ärkasin enda mõistes normaalsel ajal - 06.00. Välja piiludes nägin meist allpool tihedat pilvisust ja ookeani pealt tõusva päiksekuma. Tundus liigagi ilus - vaatasin, et nii tunni pärast on paras välja ronida pilti tegema kui päike mäetipud üle kuldab. Oli kuulda, et Parker veel magab ( telk oli ca 40m eemal, teine enamvähem sile koht ). Lugesin raamatut ja kui välja vaatasin poole kaheksa ajal oli plaktsi karp lahti - mitte midagi ei näe. Udu oli nii paks, et ei näinud Parkeri telkigi õieti, rääkimata vulkaanist, teistest tippudest või alla orgu. Kohe hakkas ka niiskeks kiskuma, telk hakkas piiskasid korjama nii sisse kui väljapoole ja oli aeg ennast kiiresti kokku pakkida, sest udule lisandus tuul ja vihm. Kraadiklaas näitas +5. Hõikasin Parkerile kaheksa ajal, et vaadaku õue. Sucks. Otsustasime edasi vedeleda paar tundi, et äkki selgineb aga paar tundi hiljem oli olukord sama vaid raamatu lehekülgede number oli jõudsalt edasi astnud. Tuli aga ennast soojast magamiskotist välja ajada tuule,vihma ja udu kätte. Kõik asjad olid selle kahe tunniga märjad - telk, riided, magamiskott. Kõik läks märjalt kotti. Soojendasime eelmise õhtu tatra konserviga üles ja tegime paar võileiba teega kõrvale. Asjad koos ja kõht täis tatsasime lumeni ning hakkas rataste otsimine. Nähtavus 10m, lumi valge ja taevas valge. Kui Parker eemal sattus olema siis kadus ruumitunnetus ära - nagu seisaks õhus, sest silmad ei suutnud ühtegi pidepunkti leida. Isegi GPS jukerdas aga 3km pärast leidsime rattad siiski üles. Eile lumme peidetud toitu polnud vaja välja kaevata kuna lumi oli eelmise päeva ja öö jooksul suland ca 30cm madalamaks. Õnneks eelmise päeva rattajälg oli veel lumes näha erinevalt jalajälgedest. Otsustasime seda pidi tagasi minna, et mitte udus niisama ekselda ja loota, et äkki saame natuke lühemalt tee peale tagasi. 6km ratas käe kõrval ja olimegi teel tagasi. Ilma päikseta nägi see tee veelgi armetum välja. Teadsime, et tee lõpus ( ca 8-10km) peaksid olema kuumaveeallikad - keerasime nina sinna poole ja nautisime lund mis kohati tee ääres oli üle 4,5m ja nähtavust mis oli maksimaalselt 100m. Tee peal möödusid meist veel turiste vedavad Kamzad ja Krazid. Möödudes näidati näpuga ja tehti pilti - “Näe hullud!” Tunnike hiljem jõudsime KamzadeKrazide parklasse, tehti pilti ja uuriti kus kaugelt segased tulevad. Uurisin veokaga saabunud grupi giidi käest, et kuhu suunda need allikad jäävad ja soovitati meil nendega kaasa minna, et vältida eksimist. Ei saa öelda, et päris õieti tegime, sest ka giid ei leidnud neid allikaid üles ( giidil gps puudus ). Öeldi, et jala on 4 km aga gps näitas juba 5,5km. Lõpuks siiski hakkas tuttavat väävlilõhna tulema ja saime aru, et enam pole kaugel. Pettumus oli suur kui see reklaamitud koht tähendas ühte 3x4m lompi koos väikse mulksuva muda auguga. Kõik peale meie olid asjast vaimustatud. Ots ringi ja gpsu juhendamisel olime 2,5km pärast rataste juures tagasi. Kohendasime kotte, sõime Snickersit - tõstsime tuju ees ootavaks 65km kruusa ja 45km pikkuseks asfaltteeks. Parker muuseas katsus ratta porikat ja avastas, et see lahti. Ma juba torisesin, et hakkame sõitma - kell palju ( 14.00 ) ja tee pikk. Ja siis selgus, et neid lahtisi mutreid Parkeri ratta küljes oli rohkem kui üks. 10 minutit hiljem olime jällegi udust katusega lumises tunnelis. See sõit tunnelis oli tõesti elamus omaette.
Soov oli jõuda eelmisel päeval nähtud varemiteni, et seal ööbida. Tee oli eestikeeles öeldes sitt. Isegi laskumistel ei kasvanud keskmine kiirus rattaga üle 8 km/h. Parkeri ratas näitas lagunemismärke iga paari kilomeetri tagant. Ta oli täitsa juhuslikult saanud ratta mis oli poes letti vaatamiseks pandud ja selle mutrid vist olid näpuga kinni keeratud. Tark tegu oli meil olnud see, et olime " unustanud taskusse rattapoe väikse võtmekomplekti. Tänu sellele saime üldse ratast natukenegi koomale tagasi keerata - päris korralikuks keeramiseks sellest kahjuks ei piisanud. Tulek mäkke oli meil nii kiireks läinud, et jäi poes käimata ja korralikud võtmed, varurehvid ostmata jäänud.
Tõusud olid nii järsud, et sõitmisest võis ainult unistada. Isegi veokad pidasid tõusude all kinni, panid aeglusti sisse ja hakkasid teokäigul üles poole ronima. Tõusu peal auto ja jalutamiskiirus väga palju ei erinenud. Pikim tõus oli vast 2,5 km - ja see võttis läbi. Vaade oli ikkagi null, tee oli kehv ja porine - tuju oli veel hea. Laskumised ei olnud paremad, koguaeg pidurid peal meelitasid ennast mäest alla. Esimest korda elu nägin kuidas rattapidurid suitsevad ja ajavad kärsahaisu. Klotsid kulusid ähvardava kiirusega, seal kus vähegi kannatas pidurdasime esimestega aga nendega käna panemise oht oli päris suur. 30km seljataga saabusime varemete juurde - hoog oli sees, karujutt kuklas - põrutasime mööda, sooviga ööbida dachas ( veel ca 80 km ), kell oli pool viis õhtul. Kõik jätkus samas rütmis - augud, pori, udu, laskumine, tõus, ratta parandamine.
Tunnike hiljem hakkas Parker seljataga kõvemat häält tegema. Pakiraam koos kotiga tahtis lahkuda - ülemised poldid olid juba kadunud. Poltide otsimine edu ei toonud ( varem olime porika poldid tee pealt üles leidnud ). Edasisõidu tagas minu rattalt mõne poldi laenamine. Edaspidi tegime ratastele poltide kontrolle väga tihti - vältimaks, et midagi päris ära kaob küljest. Tee oli ikka jõhker.
Kell oli juba kaheksa läbi ja pime aeg ootas ees. Kruusa lõpuni näitas gps veel 19km - ja liikusime ikka 11-12 km/h. Oli selge, et valges me ei lõpeta. Ümberringi oli üks ühtlane võsa. Ainukesed head asjad olid, et see udu andis alla poole jõudes järele ja laskumised lõppesid. Kuna Parkeril läks jalg pehmeks ja mul purakat veel tundus olema siis võtsin Parkeri koti endale selga, et saaksime tempot hoida/tõsta. Sügasin minema, jättes Parkeri polte pingutama ja teades, et kergema rattaga saab kohe varsti mulle järgi. Oligi tõusul juba tuules. Võtsin veel kaks järgmist nii kilomeetri pikust tõusu endal pilk vaid kaugusesse suunatud ja siis märkan, et olen üksi. Hmm, kas jälle pingutab polte ? Lasin hoo maha ja kulgen vaikselt edasi - ikka ei paista tulemas kedagi. Jään seisma - ootan, kuulan. Vaikus.
Tühi kõht hakkas vaikselt juba häirivaks muutuma ja rattakorvist paistis õrritavalt maasikamoosi purk. Võtsin oma musta näpuga moosi -mmmm kui hea. Järgmisel hetkel seisin ikkagi üksinda keset tõusu, purk tühi ja ümberringi vaikus. Keerasin otsa ringi ja võtsin need kaks head laskumist tagurpidi tõusudena ära. Karu teema ärritas - tegelt oleks pidand rohkem selja taha vaatama ja üksteisest mitte väga kaugele jääma/minema. Perfect koht Otiga kohtumiseks - ümberringi jõed ja võsa. Paar km hiljem juba silmasin jalutavat Parkerit, ratas käekõrval. Tagurehv. Damn, kell 9 läbi, hämar, dachasse üle 50km, pole võtmeid, varurehvi ega midagi.
Ratas selili ja üritasime paranda. Rebisime rehvi maha näppudega ja võtsime lohvi kõrvale välja. Saime lapi peale ühele ja ka teisele augule. Aga õhk sees ei seisa. Tagantjärele tegelt teame, et häda oli pumbas ja oli täitsa võimalik, et saime ka selle rehvi seal tegelikult korda.
Varem olime teepeal möödudunud laigulises vormis koeraga jalutavast tegelasest. Plõksti oli ta äkki ei kusakilt meie juures kui rattast parandasime. Rex ja omanikuks Sanja. Kuulsime, et telgib, otsib koeraga karusid ja ootab kalade jõkke tulekut mis tavaliselt oleks pidanud juba paar nädalat tagasi toimuma. Uuris ka meie käest, et ega karusid pole näinud. Küsisin, et kas ca 10km tagasi nähtud plakatil reklaamitud puhkekeskus töötab - “Töötab, töötab, mul hea sõber seal, käisime koos kalal ja tegelt mul seal veel kaks sõpra”. Parker jalutas ratast, mina väntasin vaikselt ja Sanja koeraga jalutas meie järel. Vahepeal lähemal, vahest kaugemal. Äkki ütles, et tema nüüd kohal. Tee ja võsa - ei midagi, lihtsalt läbi kraavi ja võssa ta tee edasi viis. Keerasin sinna endale märgiks kaks kivi üksteise peale - äkki läheb tarvis. Sanja andis veel oma sõpradega koos tehtud pildi, et ma selle puhkebaasis töötavale Zenjale toimetaks. Parker võtis kotid ja sõitis minu rattaga, ma jooksin Parkeri omaga. Gps näitas veel 6km jõeni kus mälu järgi asus reklaam, kell oli 22.00.
Keerasime suurelt teelt ära ja poole kilomeetri pärast hakkas läbi võsa paistma suur kahekordne kollane maja. Generaator põrises kuskil eemal, hoovis seisis katkine sikkel, paar autot. Käisin tiiru majale peale - vaikus. Polnud enam Sanja jutus päris kindel, et kas ikka see puhkekeskus töötab. “Mis tahate?” - hüüti äkitselt läbi hämaruse rõdult. Võtsin tähtsalt taskust pildi ja hüüdsin vastu “ Mul on Sulle kingitus ! “ ise nägemata kas ka tegelt see tegelane pildil on, kes hakkas rõdult alla tulema. Nii 35 aastane astus hämarusest välja aga ei olnud ühegi pildil oleva tegelase nägu. Näitasin näpuga pildil, et tegelt kinki Zenjale. “Zenja juba viis aastat ei tööta siin !”. Panin pikema jututa pildi taskusse tagasi ja küsisin, et kas ööbida saaks. Ei - toad pidavat kõik remondis olema ja mööblit pole ja linu pole jne jne. Uurisin, et kas saaks õues telgis magada, sest siin oleks karude mõttes julgem. Ei - kui nahka pannakse siis oleksid nemad veel süüdi. Lõpuks vana sai ikka aru, et meil ikka ratas katki ja enam väga ära minna ei taha ja ega eriti enam ei jaksagi. Kokku oli liikumist 90km kanti, sellest 65 rattal ja ülejäänu jala kas siis rattaga, rattata või lumel. Minu soov oli ainult ennast loputada ja pikali visata. Oleks juba kõlvanud ka jõgi ja siledam plats. Ütlesin, et asjad olemas ja võime ka põrandal rahulikult magada siis vana viipas käega ja läksime majja. Teisel korrusel näidati tuba, dush pidi töötama ja valgust on seni kuni genekas põriseb. Riided ja kott seljast, otse dushi alla. Dushil käpp ei funganud ja nii toimuski kogu pesemine istukil kraani all. Pesin veel seljas olnud riided mudast puhtaks ja viskasin pikali. See päev tegi tühjaks. Parker ütles, et käib dushi all ja teeb võikud veel - mina poleks enam jaksanud. Sai paar leiba konserviga ja tassike teed. Koht tundus nii kahtlane, et panime tooli toaukse ette enne kui saabus tuumauni.
7. päev 11.07.
Äratus kellaga 07.00. Uni oli üks pikk sirge ilma pausideta. Kõik põrandale, ustele kuivama pandud asjad olid märjad. Korraks leidis telefon ka levi ja tuli kodust ka paar sõnumit ja see oli väga mõnus. Kõik oli ilus ja hea. Vannitoas sai priimusel tehtud pudru ja tee. Märjad riided selga tagasi ja õue rataid pakkima. Õues sadas täitsa korralikult. Nii yheksa ajaks olid meil asjad koos, kõht täis ja olime valmis lahkuma. Läksin täisvarustuses+keebiga sisse tagasi ja hõikasin, et saaks rahaliselt asjad korda. Paari minuti pärast tuli keegi vanake trepist alla ja küsis käredalt “Mis tahad ?” “ Tahan maksta “ “ Mille eest? “ “Ööbimise” “Kus kohas....siin ööbisid ?” Seletasin siis pikemalt ära, et ööbisime siin ja, et eile võttis meid vastu üks noorem härra. Selle peale tehtid “ Aaa Vasja” ja pandi trepist üles tagasi. Ootasin 1,2,5 ja 15 minutit ning ikka vaikus. Kõmpisin trepist üles ja hõikasin edasi. Koridori lõpus avanes uks ja juba tuttav vanake küsis uuesti “ Mis vaja ?” Soovisin Vasjaga rääkida, vanake tagus naabertoa ust ja karjus paar korda kuni unine ja hommikumantlis Vasja uksele ilmus. Eelmine õhtu vastatud “mitte palju” tähendas seda, et meile sooviti head teed ja ei mingit raha ega midagi. Saapad jalga ja tuld.
Kotti hommikul uuesti pakkides ilmnesid eilse kehva tee ja kõva tempo tulemused. Fotikas korralikult mõlkis, kott katki, koti vihmakate katki ja veel mõned väiksemad mälestused tulevikuks. Aga ei midagi hullu - kõik asjad töötasid edasi.
Ees ootas 17km kruusa suure tee ja bussipeatuseni. Bussiga lootsime linna saada. Enamus teest oli juba tuttav. Parker jalutas, ma vahepeal sõitsin, jalutasin, pildistasin ja filmisin. Kahe kivini jõudes keerasime metsa, et vaadata kus kaugel Sanja elab oma telgiga ja viiks talle ka sõprade pildi tagasi.
Täiesti suvalises võsas oli laagriplats. Üle telgi oli tõmmatud veel koormakate suurema vihma vastu. Telk oli pisemast pisem - veerand minu omast. Päris karm seal koeraga kahekesi olla. Lõke, laud ja ega rohkem polnudki midagi. Ainuke asi mis väga pilti ei sobinud oli nöörile riputatud vaip. Miks, kuidas - ei tea. Sanja oli kuidagi üllatunud kui kuulis, et sõber juba viis aastat seal enam ei tööta. Aga oli rõõmus selle üle, et me ikkagi saime seal ööbida, sest koerata on ohtlik. Kala polnud ikka tulnud ja ega meil väga pikemat juttu ei olnudki. Uurisin, et kas ikka bussid käivad ja kaugel bussipeatus suurel teel on - neid asju vast ikka mäletab kui ise bussiga tuli.
Edasi kulges tee ikka vihmas, udus, poris nagu me juba eelmisest päevas harjunud olime. Ikkagi vahepeal tegin kõndimis lõike, et keha sooja saaks ja riided kuivama hakkaksid seljas. Vastu tuli vast viis autotäit turiste, paar jeepi ja mõned valgevenelased. Viimased uurisid, et kaugel soojaveeallikad on - nägime silti tee ääres eelmine päev ehk siis vast 8-9 km. Näod läksid naerule, sest neile oli öeldud teeristist kauguseks 8 ja nad olid juba käinud 13 ehk kokku tuleb 21-22km. Lähevad sinna ilma paranemist ootama. Selliseid ootajaid nägime ka Mutnovski jalamil kuumaveeallikaid otsides ( ilm paranes kolm päeva ).
Bussipeatus. Saime pool tundi omaette olla kui tuli “kungfu tädi”. Lähemale kui käte siruulatus ei tohtinud seista. Rääkides kasvõi seente korjamisest oli oht žestikuleerimise käigus korralikult vastu vahtimist saada. Esimene teema nagu tavaliselt, et kust tuleme ja kuhu lähme ja kas meeldib ja teine teema kohe karudest.Tädi ja teised kohalikud enam ei julgevat metsa minna - oht liiga suur. Lisaks arvas tädi, et meid bussi ratastega ei võeta - polevat tegu linnaliini bussiga ja sinna lihtsalt ei mahu ratastega. Soovitas veokaid ja fuurasid hääletada. Saime tiitli “Eesti kotkad” kui kuulis, et ratastega tulime Mutnovski juurest alla 1,5 päevaga. Meile sobiv buss pidavat minema poole tunni pärast. Korraks oli küll sellest sitast ilmast ja tundest mõte, et jätaks ratad sinnasamasse aga raskused on ületamiseks. Kohe kui tädi oli omnibussiga nurga taha kadunud keeras kõrvalt ristmikult välja väike kastikas. Õnneks tal oli hoog väike, ratas bussipeatuses tagurpidi ( plaanisime parandada ) ja mul krapsti käsi püsti. Aken keriti alla ja küsiti,et mis mureks. Mure oli lihtne, vaja linna saada ratast parandama. Ukrainast pärit erru läinud polkovnik lasi rattad kasti visata ja ütles, et viskab meid Ellisovosse kuna ta sinna poole teel. Meil sealt vast ikka lihtsam Petropavlovskisse saada kui siit külast. Saime teada, et Kamtšatkal teenides võrdub ühe aastane teenistus kahega. Sai 48 aastaselt pensile ja nüüd juba viis aastat seda nautinud. Pension olevat piisavalt hea ära elamiseks, igavuse peletamiseks teeb kastikaga teenust vastavalt vajadusele ja plaanib dacha juures teha kuumaveeallikast pärit veega aastaringselt kasvatamist kannatava kasvuhoone. Polkovnik elab suletud linnas ja rääkis, et sealgi karudega mured, eelmine nädal olevat karu koos kolme pojaga linna laamendama tulnud ja kõik lõpetati kuuli läbi. Eile olevat veel sõber sikliga karupojale otsa sõitnud. Murdnud jala ja varbaluud. Karud on siin teemaks nagu kodus ilm - sellest saab koguaeg rääkida. Jutt jooksis, aknad läksid üha udusemaks meie märgadest riietest. “Ahh poisid ! Näen, et head inimesed ja mure kaelas - viskan Teid Petropavlovskisse ära”. Tõmbas suunurgad üles küll, viisakusest veel ytlesin, et pole vaja kui endal tegemised pooleli aga juba keeratigi nina linna poole ja olimegi jällegi tuttaval teel. Vähemalt leppisime kokku, et kütuse eest maksame. Juba helistatigi härrale ja valju häälselt karjuti telefoni “ Kus oled oma autoga nüüd ?” Vastuseks tuli lihtne “ Noo kuulete, et ma ju sõidan !” :). Sõit käis küll vales suunas aga meile see meeldis. Rääkisime veel koduste vahenditega õlu ja veini tegemisest. Kuidas hoidiseid teha jne. Seal tundsin, et mu venekeel pole ikka päris heal tasemel, et kõiges kaasa rääkda. Marjad, seened, kalad - krt neid nimesid ei suuda kuidagi meelde jätta aga kätega saab teha mustikad, põldmarjad selgeks küll. Pension pidi tõesti hea olema - käiakse hiinas spaades ja Moskvas, Vladivastokis ning Permis on enda autod olemas, et kohapeal saaks vajadusel ringi sõita. Bensurahaks sooviti 500 rbl - 12€. Ja sõit oli vast 70km, ning meie pärast tehti ca 50km ring veel sisse - on ikka häid inimesi olemas.
Rattaparanduse ees tõstsime rattad kastist maha ja sealt otse edasi tuppa sisse. Rääkisin meie loo ära. Kulmud kerkisid ja suu vajus naerust ripakile. “Poisid te olete ikka hullud küll, Stelsidega ( rattamark ) selline sõit läbi teha ja tagasi jõuda”. ca 150km saime tagumistest piduritest enaminu kasulikust osast kulutatud. Rattakunn soovitas lohvid osta konkurentide juures - saab odavamalt ja paremad. Arvas, et mõlama ratta pidurite regull ja Parkeri ratta enamike poltide üle käimine võtab paar tundi ja soovitas peale lõunapausi ( 15.00-16.00 ) tagasi tulla. Lubati veel lahkelt kotid sinna jätta, et ei peaks neid mööda linna ja busse vedama. Lonkisime poodi, ostsime lohvid ning võtsime sihi ratakunni poolt soovitatud söögikohta teises linna otsas. Bussiga 20minutit ja juba tuttavas “10km” bussipeatusest suundusime vastavalt juhatustele jalgsi edasi aga ei suutnud seda reklaamitud kohta leida. Otsimise tõhustamiseks võtsime putkast veel paar tseburekki ja lõpuks saime ka leitud selle hea koha. Hilise pärastlõuna tõttu olid head odavad komplektlõunad juba otsas ja pidime menüüst endale meeldiva valima. Kõik vastas reklaamitule - hea ja mõistliku hinnaga. Pool viis pärastlõuanal ootasid meid ees “ülekäidud” rattad. Parkeril veel lisati viimaseid polte ja seibe. Panime uue lohvi veel ja valmis nad olidki. Tasumiseks kulusid ära ostuga kaasa saadud “esimene hooldus tasuta” kupongid, mida algselt arvasime, et meil kindlasti vaja ei lähe. Sai veel traditsiooniliselt räägitud elust, ilmast rahast ja naistest. Uurisime ka võimalikke odavamaid hotelle aga kohalikuna tal puudus ettekujutus hotellide olukorrast ja hinnast. Arvas, et linna teises servas asuv Oktjobarskaja võiks olla odavamapoolsem.
Tee oli kesklinna ja sealt edasi allamäge - kihutasime bussidega võidu. Lõpuks olid rattad korras ja riidedki seljas enam väga ei lirtsunud. Kuivad olemisest samas olid nad veel kaugel. Hotelli juurde oli väike tõus ja rahulikult üles vändates märkasime üle tee silti “Hostel24”. Varasamatest reisidest kogenenuna tasub alati küsida ja uurida. Kohad pidavad täis olema aga äkki saame midagi rahvast ümber tõstes tekitada ja kui ei saa siis saame vähemalt rattad nende juurde jätta kuna hotellidesse tavaliselt rattaid ei lubata. Koht neljases maksab 750 rbl ( 18€ ). Meeldivalt odav, soodne ja maja ise nägi ka seest uus ja ilus välja. Hostel olevat avatud kuuaega tagasi. Soovitati tunni pärast tagasi tulla. Ületee Oktjobarskajas maksis kahene tuba 3300rbl ( 78€). Krõbe, jäime lootma ikkagi Hostel24 peale. Tiirutasime natuke linna peal ja olime kannatamatuset hosteli ukse peal juba 45 minuti pärast. Kohad pidid olemas olema ja lubati rattad sisse tuua. Jess. Parkeri sünnipäeva puhul tegime paar kohalikku õlut, paar snickersit, viineripiruka kahe peale ja pudeli vanakat. Sünnipäev mida meenutada. Öö.
Sääsed
Olin valmis hullemaks ausalt. Pole veel olnud vajadust sääsevõrgust särki selga tõmmata ega mürki kasutada. Väga kodune värk - pole ei suuremad, tigedamad ega midagi. Põhja pool pidavat olukord tõsisem olema - vastavalt vajadusele tuleb ka siis “ Sääsed vol 2”
Teed ja mitte teed
Maandumisrada juba andis ettekujutuse tulevast. Klaasile liiga lähedalt ei tohtinud lennukist välja vaadata ohu- võimalus ninaluu murda august läbi sõites. Meenutas vägagi kruusateele maandumist. Suuremad teed on täitsa ok. Maanteedel isegi valge joone taga kohati ruumi rattaga sõitmiseks. Linnas teel sõites ei saa ringi vaadata - lahtised kaevud ja suvalised augud,kivid teel võivad väga kurvalt lõppeda. Asfalt sõiduteedel oli sile ja hea rattaga sõitmiseks aga kõnniteedel olnud asfalt oli oma vanuse tõttu väga karm rattaga sõitmiseks - meenutas treppis kruusa. Mutnovskilt alla tuleku tee oli ikka tippude tipp. Kohati täiesti korralik kruusakas - sõiduautoga ca 90 km/h ja järgmisel hetkel tee peal korvpalli suurused kivid, põlvini vesi, rööpad jne. Offroaderite paradis või siis onroaderite.
Inimesed
Esimese nädala jooksul kohatud vaid häid “vene hingi”. Usk inimestesse tõuseb, kõik aitavad kui vähegi küsida. Kes laseb tasuta ööbida remondis olevas puhkebaasis kui ratas katki - Vassili. Kes aitab teepeal kui ratas katki - Rexi kalamehest peremees Sanja . Kes annab oma söögid mäkke minekuks ja jagab ületulvavalt informatsiooni ees ootavast - Igor veokajuht. Rattakunn kes käis üle viimsedki poldid ratastel, tegi pidurid korda ja leidis enda laost veel ühe lisa lohvi meile kaasa andmiseks. Ning muidugi Polkovnik, kes tegi meie pärast pika ringi toomaks meid ratastega linna endal inimesed ootamas.
Varustus
Kodust kaasa võetud asjad
Fotikas
Telefon
Priimuse põleti
Telk - yhe inimese BA Copper Spur UL1
Madrats - Klymit Inertia
Termotekk
Soe pikk pesu
Bokserid x 3
Sokid x 4
Särk x 2
Kõrvaklapid
Pealamp
Solarlaadija akupangaga
Vihmakeep
Sääsevõrgust pusa
Veekindel kott x 2 ( telefonile )
Päikseprillid
Sääsetõrje
Päiksekreem
Spork
Need suuremad asjad. Pisikesi asju vedeles kotis veel aga mitte palju.Pikad riided olid seljas, saapad jalas ja kott kaalus 8,8 kg. Ühtegi üleliigset asja pole esimese nädala põhjal kaasa võetud. Kõik asjad on kasutuses olnud. Eks paari matkamiskorraga võiks ju natuke õppida ka. Varasematel kordadel olid tavaliselt riided need mis jäid puutumatult kotti.
Äratus kellaga 07.00. Uni oli üks pikk sirge ilma pausideta. Kõik põrandale, ustele kuivama pandud asjad olid märjad. Korraks leidis telefon ka levi ja tuli kodust ka paar sõnumit ja see oli väga mõnus. Kõik oli ilus ja hea. Vannitoas sai priimusel tehtud pudru ja tee. Märjad riided selga tagasi ja õue rataid pakkima. Õues sadas täitsa korralikult. Nii yheksa ajaks olid meil asjad koos, kõht täis ja olime valmis lahkuma. Läksin täisvarustuses+keebiga sisse tagasi ja hõikasin, et saaks rahaliselt asjad korda. Paari minuti pärast tuli keegi vanake trepist alla ja küsis käredalt “Mis tahad ?” “ Tahan maksta “ “ Mille eest? “ “Ööbimise” “Kus kohas....siin ööbisid ?” Seletasin siis pikemalt ära, et ööbisime siin ja, et eile võttis meid vastu üks noorem härra. Selle peale tehtid “ Aaa Vasja” ja pandi trepist üles tagasi. Ootasin 1,2,5 ja 15 minutit ning ikka vaikus. Kõmpisin trepist üles ja hõikasin edasi. Koridori lõpus avanes uks ja juba tuttav vanake küsis uuesti “ Mis vaja ?” Soovisin Vasjaga rääkida, vanake tagus naabertoa ust ja karjus paar korda kuni unine ja hommikumantlis Vasja uksele ilmus. Eelmine õhtu vastatud “mitte palju” tähendas seda, et meile sooviti head teed ja ei mingit raha ega midagi. Saapad jalga ja tuld.
Kotti hommikul uuesti pakkides ilmnesid eilse kehva tee ja kõva tempo tulemused. Fotikas korralikult mõlkis, kott katki, koti vihmakate katki ja veel mõned väiksemad mälestused tulevikuks. Aga ei midagi hullu - kõik asjad töötasid edasi.
Ees ootas 17km kruusa suure tee ja bussipeatuseni. Bussiga lootsime linna saada. Enamus teest oli juba tuttav. Parker jalutas, ma vahepeal sõitsin, jalutasin, pildistasin ja filmisin. Kahe kivini jõudes keerasime metsa, et vaadata kus kaugel Sanja elab oma telgiga ja viiks talle ka sõprade pildi tagasi.
Täiesti suvalises võsas oli laagriplats. Üle telgi oli tõmmatud veel koormakate suurema vihma vastu. Telk oli pisemast pisem - veerand minu omast. Päris karm seal koeraga kahekesi olla. Lõke, laud ja ega rohkem polnudki midagi. Ainuke asi mis väga pilti ei sobinud oli nöörile riputatud vaip. Miks, kuidas - ei tea. Sanja oli kuidagi üllatunud kui kuulis, et sõber juba viis aastat seal enam ei tööta. Aga oli rõõmus selle üle, et me ikkagi saime seal ööbida, sest koerata on ohtlik. Kala polnud ikka tulnud ja ega meil väga pikemat juttu ei olnudki. Uurisin, et kas ikka bussid käivad ja kaugel bussipeatus suurel teel on - neid asju vast ikka mäletab kui ise bussiga tuli.
Edasi kulges tee ikka vihmas, udus, poris nagu me juba eelmisest päevas harjunud olime. Ikkagi vahepeal tegin kõndimis lõike, et keha sooja saaks ja riided kuivama hakkaksid seljas. Vastu tuli vast viis autotäit turiste, paar jeepi ja mõned valgevenelased. Viimased uurisid, et kaugel soojaveeallikad on - nägime silti tee ääres eelmine päev ehk siis vast 8-9 km. Näod läksid naerule, sest neile oli öeldud teeristist kauguseks 8 ja nad olid juba käinud 13 ehk kokku tuleb 21-22km. Lähevad sinna ilma paranemist ootama. Selliseid ootajaid nägime ka Mutnovski jalamil kuumaveeallikaid otsides ( ilm paranes kolm päeva ).
Bussipeatus. Saime pool tundi omaette olla kui tuli “kungfu tädi”. Lähemale kui käte siruulatus ei tohtinud seista. Rääkides kasvõi seente korjamisest oli oht žestikuleerimise käigus korralikult vastu vahtimist saada. Esimene teema nagu tavaliselt, et kust tuleme ja kuhu lähme ja kas meeldib ja teine teema kohe karudest.Tädi ja teised kohalikud enam ei julgevat metsa minna - oht liiga suur. Lisaks arvas tädi, et meid bussi ratastega ei võeta - polevat tegu linnaliini bussiga ja sinna lihtsalt ei mahu ratastega. Soovitas veokaid ja fuurasid hääletada. Saime tiitli “Eesti kotkad” kui kuulis, et ratastega tulime Mutnovski juurest alla 1,5 päevaga. Meile sobiv buss pidavat minema poole tunni pärast. Korraks oli küll sellest sitast ilmast ja tundest mõte, et jätaks ratad sinnasamasse aga raskused on ületamiseks. Kohe kui tädi oli omnibussiga nurga taha kadunud keeras kõrvalt ristmikult välja väike kastikas. Õnneks tal oli hoog väike, ratas bussipeatuses tagurpidi ( plaanisime parandada ) ja mul krapsti käsi püsti. Aken keriti alla ja küsiti,et mis mureks. Mure oli lihtne, vaja linna saada ratast parandama. Ukrainast pärit erru läinud polkovnik lasi rattad kasti visata ja ütles, et viskab meid Ellisovosse kuna ta sinna poole teel. Meil sealt vast ikka lihtsam Petropavlovskisse saada kui siit külast. Saime teada, et Kamtšatkal teenides võrdub ühe aastane teenistus kahega. Sai 48 aastaselt pensile ja nüüd juba viis aastat seda nautinud. Pension olevat piisavalt hea ära elamiseks, igavuse peletamiseks teeb kastikaga teenust vastavalt vajadusele ja plaanib dacha juures teha kuumaveeallikast pärit veega aastaringselt kasvatamist kannatava kasvuhoone. Polkovnik elab suletud linnas ja rääkis, et sealgi karudega mured, eelmine nädal olevat karu koos kolme pojaga linna laamendama tulnud ja kõik lõpetati kuuli läbi. Eile olevat veel sõber sikliga karupojale otsa sõitnud. Murdnud jala ja varbaluud. Karud on siin teemaks nagu kodus ilm - sellest saab koguaeg rääkida. Jutt jooksis, aknad läksid üha udusemaks meie märgadest riietest. “Ahh poisid ! Näen, et head inimesed ja mure kaelas - viskan Teid Petropavlovskisse ära”. Tõmbas suunurgad üles küll, viisakusest veel ytlesin, et pole vaja kui endal tegemised pooleli aga juba keeratigi nina linna poole ja olimegi jällegi tuttaval teel. Vähemalt leppisime kokku, et kütuse eest maksame. Juba helistatigi härrale ja valju häälselt karjuti telefoni “ Kus oled oma autoga nüüd ?” Vastuseks tuli lihtne “ Noo kuulete, et ma ju sõidan !” :). Sõit käis küll vales suunas aga meile see meeldis. Rääkisime veel koduste vahenditega õlu ja veini tegemisest. Kuidas hoidiseid teha jne. Seal tundsin, et mu venekeel pole ikka päris heal tasemel, et kõiges kaasa rääkda. Marjad, seened, kalad - krt neid nimesid ei suuda kuidagi meelde jätta aga kätega saab teha mustikad, põldmarjad selgeks küll. Pension pidi tõesti hea olema - käiakse hiinas spaades ja Moskvas, Vladivastokis ning Permis on enda autod olemas, et kohapeal saaks vajadusel ringi sõita. Bensurahaks sooviti 500 rbl - 12€. Ja sõit oli vast 70km, ning meie pärast tehti ca 50km ring veel sisse - on ikka häid inimesi olemas.
Rattaparanduse ees tõstsime rattad kastist maha ja sealt otse edasi tuppa sisse. Rääkisin meie loo ära. Kulmud kerkisid ja suu vajus naerust ripakile. “Poisid te olete ikka hullud küll, Stelsidega ( rattamark ) selline sõit läbi teha ja tagasi jõuda”. ca 150km saime tagumistest piduritest enaminu kasulikust osast kulutatud. Rattakunn soovitas lohvid osta konkurentide juures - saab odavamalt ja paremad. Arvas, et mõlama ratta pidurite regull ja Parkeri ratta enamike poltide üle käimine võtab paar tundi ja soovitas peale lõunapausi ( 15.00-16.00 ) tagasi tulla. Lubati veel lahkelt kotid sinna jätta, et ei peaks neid mööda linna ja busse vedama. Lonkisime poodi, ostsime lohvid ning võtsime sihi ratakunni poolt soovitatud söögikohta teises linna otsas. Bussiga 20minutit ja juba tuttavas “10km” bussipeatusest suundusime vastavalt juhatustele jalgsi edasi aga ei suutnud seda reklaamitud kohta leida. Otsimise tõhustamiseks võtsime putkast veel paar tseburekki ja lõpuks saime ka leitud selle hea koha. Hilise pärastlõuna tõttu olid head odavad komplektlõunad juba otsas ja pidime menüüst endale meeldiva valima. Kõik vastas reklaamitule - hea ja mõistliku hinnaga. Pool viis pärastlõuanal ootasid meid ees “ülekäidud” rattad. Parkeril veel lisati viimaseid polte ja seibe. Panime uue lohvi veel ja valmis nad olidki. Tasumiseks kulusid ära ostuga kaasa saadud “esimene hooldus tasuta” kupongid, mida algselt arvasime, et meil kindlasti vaja ei lähe. Sai veel traditsiooniliselt räägitud elust, ilmast rahast ja naistest. Uurisime ka võimalikke odavamaid hotelle aga kohalikuna tal puudus ettekujutus hotellide olukorrast ja hinnast. Arvas, et linna teises servas asuv Oktjobarskaja võiks olla odavamapoolsem.
Tee oli kesklinna ja sealt edasi allamäge - kihutasime bussidega võidu. Lõpuks olid rattad korras ja riidedki seljas enam väga ei lirtsunud. Kuivad olemisest samas olid nad veel kaugel. Hotelli juurde oli väike tõus ja rahulikult üles vändates märkasime üle tee silti “Hostel24”. Varasamatest reisidest kogenenuna tasub alati küsida ja uurida. Kohad pidavad täis olema aga äkki saame midagi rahvast ümber tõstes tekitada ja kui ei saa siis saame vähemalt rattad nende juurde jätta kuna hotellidesse tavaliselt rattaid ei lubata. Koht neljases maksab 750 rbl ( 18€ ). Meeldivalt odav, soodne ja maja ise nägi ka seest uus ja ilus välja. Hostel olevat avatud kuuaega tagasi. Soovitati tunni pärast tagasi tulla. Ületee Oktjobarskajas maksis kahene tuba 3300rbl ( 78€). Krõbe, jäime lootma ikkagi Hostel24 peale. Tiirutasime natuke linna peal ja olime kannatamatuset hosteli ukse peal juba 45 minuti pärast. Kohad pidid olemas olema ja lubati rattad sisse tuua. Jess. Parkeri sünnipäeva puhul tegime paar kohalikku õlut, paar snickersit, viineripiruka kahe peale ja pudeli vanakat. Sünnipäev mida meenutada. Öö.
Sääsed
Olin valmis hullemaks ausalt. Pole veel olnud vajadust sääsevõrgust särki selga tõmmata ega mürki kasutada. Väga kodune värk - pole ei suuremad, tigedamad ega midagi. Põhja pool pidavat olukord tõsisem olema - vastavalt vajadusele tuleb ka siis “ Sääsed vol 2”
Teed ja mitte teed
Maandumisrada juba andis ettekujutuse tulevast. Klaasile liiga lähedalt ei tohtinud lennukist välja vaadata ohu- võimalus ninaluu murda august läbi sõites. Meenutas vägagi kruusateele maandumist. Suuremad teed on täitsa ok. Maanteedel isegi valge joone taga kohati ruumi rattaga sõitmiseks. Linnas teel sõites ei saa ringi vaadata - lahtised kaevud ja suvalised augud,kivid teel võivad väga kurvalt lõppeda. Asfalt sõiduteedel oli sile ja hea rattaga sõitmiseks aga kõnniteedel olnud asfalt oli oma vanuse tõttu väga karm rattaga sõitmiseks - meenutas treppis kruusa. Mutnovskilt alla tuleku tee oli ikka tippude tipp. Kohati täiesti korralik kruusakas - sõiduautoga ca 90 km/h ja järgmisel hetkel tee peal korvpalli suurused kivid, põlvini vesi, rööpad jne. Offroaderite paradis või siis onroaderite.
Inimesed
Esimese nädala jooksul kohatud vaid häid “vene hingi”. Usk inimestesse tõuseb, kõik aitavad kui vähegi küsida. Kes laseb tasuta ööbida remondis olevas puhkebaasis kui ratas katki - Vassili. Kes aitab teepeal kui ratas katki - Rexi kalamehest peremees Sanja . Kes annab oma söögid mäkke minekuks ja jagab ületulvavalt informatsiooni ees ootavast - Igor veokajuht. Rattakunn kes käis üle viimsedki poldid ratastel, tegi pidurid korda ja leidis enda laost veel ühe lisa lohvi meile kaasa andmiseks. Ning muidugi Polkovnik, kes tegi meie pärast pika ringi toomaks meid ratastega linna endal inimesed ootamas.
Varustus
Kodust kaasa võetud asjad
Fotikas
Telefon
Priimuse põleti
Telk - yhe inimese BA Copper Spur UL1
Madrats - Klymit Inertia
Termotekk
Soe pikk pesu
Bokserid x 3
Sokid x 4
Särk x 2
Kõrvaklapid
Pealamp
Solarlaadija akupangaga
Vihmakeep
Sääsevõrgust pusa
Veekindel kott x 2 ( telefonile )
Päikseprillid
Sääsetõrje
Päiksekreem
Spork
Need suuremad asjad. Pisikesi asju vedeles kotis veel aga mitte palju.Pikad riided olid seljas, saapad jalas ja kott kaalus 8,8 kg. Ühtegi üleliigset asja pole esimese nädala põhjal kaasa võetud. Kõik asjad on kasutuses olnud. Eks paari matkamiskorraga võiks ju natuke õppida ka. Varasematel kordadel olid tavaliselt riided need mis jäid puutumatult kotti.
8. päev 12.07
Kuna plaanitud rattasõit Malkisse lükkus päeva võrra edasi siis magasime kaua kaua. Korralik hommikusöök ( kuus muna, pool saia ) koos teiste hosteli külastajatega ning mõnus vedelemispäev võis alata. Ma olin varem pesnud ja varem sööma jõudnud, teisi tervitanud vene keeles ja istusin üksi vaikselt nurgas - kirjutasin ja sõin. Parker tuli pauhti kööki ja küsis selge kõva häälega “ Kus munad on?” Kõik vaatasid mulle otsa, et kas ma tõesti saan sellest keelest aru. Esimeste lausete ajal vaadati meid nagu tennisemängu. Saime teada, et kõlab võõramaalastele ilusti ja kenasti see meie eesti keel. Eelmisel päeval oli avastanud, et mu solarlaadija kaabel ei taha tööd enam teha. Mure oli suur - kui pikemalt metsas, mägedes siis see oli ainuke moodus telefoni laadida, mis oli navigaatoriks ja sideks maailmaga. Käisime mööda poode ja telefoniparandusi leidmaks kaablile asendust aga ei midagi. Neli poodi hiljem oli vaid tavalise MicroUSB kaabli võrra rikkam - sellega saaks vähemalt telefoni akupangast laadida aga panga laadimiseks ikkagi kaablit ei olnud. Maandusime oma tavalisse ja tuttavasse õllekasse. Hea soolakala, õlu ning suurepärane vene muusika koos internetiga - mõnus. Päev nägi veel ette rattakunni poolt soovitatud karupeleti, võtmeid rattaparandamiseks ning kääride ostmise. Paar õlut hiljem sõtkusimegi mäest üles neid asju turult otsima. Kõige palavamas kohas mäe peal oli arvutite parandus. Proovime. Läksin sisse, näitasin kaablit ja seletasin muret. Pool tunnikest hiljem oli kaabel mu käes tagasi ja proovisin - töötab. Mu nägu oli laia naeru täis. Hea teenindus sisaldas veel interneti, komme ja kohvi.
Miks internetist rõõmu tundsime koguaeg - side kodustega ja seda oli saada väga harvades kohtades ja kui ka oli saada siis meie ammuse dial-up kiirusega.
Võtmed ja käärid leidsime teel hosteli. Soov oli märg telk ära kuivatada - päikseline ookeanirand tundus selleks sobiv koht olema aga kohale jõudes oli tuul liiga kõva ja rahvast üllatavalt palju. Parkisime oma rohelised iludused Lenini selja taha väikse tiigi kaldale ja laotasime telgid ning kõik muud märjad asjad käsipuudele ja ratastele kuivama. Ise nautisime siresääri ja pulmamelu mis kõikjal pargis hoogsalt käis.
Une tekitamiseks tõin kõrvalt poest paar õlut. Unega raskusi, eriti kui mõtted poisi peale lähevad, kes kodus aknapeal vanameest ootab. Skaibis saab küll poisiga “suhelda” ja peitust mängida aga teadmine, et poiss 12 000 km kaugusel just väga rõõmsaks ei tee. Karm - sellist asja polnud varem kogenud.
Õhtul lasime õlud koos saiakestega kerre, pakkisime kotid, teipisime kõik võimalikud asjad rataste külge kinni ja valmistusime vaimselt järgmiseks päevaks. Ikkagi 120km ootas.
Kuna plaanitud rattasõit Malkisse lükkus päeva võrra edasi siis magasime kaua kaua. Korralik hommikusöök ( kuus muna, pool saia ) koos teiste hosteli külastajatega ning mõnus vedelemispäev võis alata. Ma olin varem pesnud ja varem sööma jõudnud, teisi tervitanud vene keeles ja istusin üksi vaikselt nurgas - kirjutasin ja sõin. Parker tuli pauhti kööki ja küsis selge kõva häälega “ Kus munad on?” Kõik vaatasid mulle otsa, et kas ma tõesti saan sellest keelest aru. Esimeste lausete ajal vaadati meid nagu tennisemängu. Saime teada, et kõlab võõramaalastele ilusti ja kenasti see meie eesti keel. Eelmisel päeval oli avastanud, et mu solarlaadija kaabel ei taha tööd enam teha. Mure oli suur - kui pikemalt metsas, mägedes siis see oli ainuke moodus telefoni laadida, mis oli navigaatoriks ja sideks maailmaga. Käisime mööda poode ja telefoniparandusi leidmaks kaablile asendust aga ei midagi. Neli poodi hiljem oli vaid tavalise MicroUSB kaabli võrra rikkam - sellega saaks vähemalt telefoni akupangast laadida aga panga laadimiseks ikkagi kaablit ei olnud. Maandusime oma tavalisse ja tuttavasse õllekasse. Hea soolakala, õlu ning suurepärane vene muusika koos internetiga - mõnus. Päev nägi veel ette rattakunni poolt soovitatud karupeleti, võtmeid rattaparandamiseks ning kääride ostmise. Paar õlut hiljem sõtkusimegi mäest üles neid asju turult otsima. Kõige palavamas kohas mäe peal oli arvutite parandus. Proovime. Läksin sisse, näitasin kaablit ja seletasin muret. Pool tunnikest hiljem oli kaabel mu käes tagasi ja proovisin - töötab. Mu nägu oli laia naeru täis. Hea teenindus sisaldas veel interneti, komme ja kohvi.
Miks internetist rõõmu tundsime koguaeg - side kodustega ja seda oli saada väga harvades kohtades ja kui ka oli saada siis meie ammuse dial-up kiirusega.
Võtmed ja käärid leidsime teel hosteli. Soov oli märg telk ära kuivatada - päikseline ookeanirand tundus selleks sobiv koht olema aga kohale jõudes oli tuul liiga kõva ja rahvast üllatavalt palju. Parkisime oma rohelised iludused Lenini selja taha väikse tiigi kaldale ja laotasime telgid ning kõik muud märjad asjad käsipuudele ja ratastele kuivama. Ise nautisime siresääri ja pulmamelu mis kõikjal pargis hoogsalt käis.
Une tekitamiseks tõin kõrvalt poest paar õlut. Unega raskusi, eriti kui mõtted poisi peale lähevad, kes kodus aknapeal vanameest ootab. Skaibis saab küll poisiga “suhelda” ja peitust mängida aga teadmine, et poiss 12 000 km kaugusel just väga rõõmsaks ei tee. Karm - sellist asja polnud varem kogenud.
Õhtul lasime õlud koos saiakestega kerre, pakkisime kotid, teipisime kõik võimalikud asjad rataste külge kinni ja valmistusime vaimselt järgmiseks päevaks. Ikkagi 120km ootas.
9. päev 13.07
Äratus oli 6.00. Kiire pesu. Hosteli köögis viskasin 10 muna pannile - kuramuse hea pann oli, tahan endale ka sellist koju. Kiire kõne veel koju läbi skaibi, sest järgmised päevad tunduvad tulema interneti vabad. Koduigatus ühe suureneneb või siis poisiigatsus kui täpne olla. 7.15 olime õus, kraam pakitud ja vaim valmis. GPS näitas Malkisse 124 km. Linnas kohe alguses vastikult tüütavad mäed ja tõusud. Linnas välja läks asi laugemaks ja kiiremaks. Siiski viskas vahele mõne “1 käigu tõusu” ja need kuramuse tõusud on 1-3 km pikad kohati. Päike siras ja tuult ka väga ei olnud. Jõgesid oli meeldivalt tihti - janu kustutamiseks. See ikka natuke uskumatu kui puhas vesi jõgedes jookseb. Umbes 95’ndal kilomeetril tuli asula mitmete söögikohtadega. tegime borši, pelmeenid, pirukad ja tassi teed. Päris tee ääres seisid mammid kärudega kust müüdi soojasi pirukaid. Jälgisime nende müüki söögikõrvalt ja tundus, et ikka müüja välimusel ja vanusel on oma roll mängida. Noorim heleda peaga sai ikka raudselt kõige rohkem kliente - kas ka pirukate kvaliteet selle valikuga kokku läheb ? Lubasime poest paar õlut ja snickerist endale …..KÕMAKI…. Olime just poe ukse ees istet võtnud kui üks rekka täislastis tuli meie nina ette manööverdama. Ning meile lähib rehv läks lõhki. Saime korraliku kivirahe, tolmukatte ja sabina sellest paugust. Elevust tekitas see kõvasti. Pauk ajas oma poest välja ka armeenlase. Jällegi jutt karude peale, et kuidas Te julgete ratastega tee peal sõita - karud ju longivad tee peal ja vahest lausa istuvad keset teed. Kui kõik oli maha rahunenud koorisin ennast jällegi bokserite väele ja ronisime rataste selga. Mulle andis see söök kõvasti purakat juurde. Söögikohani viimased 40km olid olnud väga vaevalised.
7-8 km enne Malkit hakkasid vastutulevad autod äkitselt tuledega vilgutama ja kolmas pidas kinni. Karud teel, järgmise kurvi taga. Keerasime oma uutesse karupeletitesse raketid sisse ja veeresime tasakesti edasi. Kahjuks/õnneks ei näinud ühtegi karu. Tahaks ju näha aga kui kuulda seda ära söödud tegelaste arvu iga aastaselt - siis nagu väga ei tahaks ka. Eriti hulluks teeb see aasta selle loo pikk talv, mitte valmis marjad/seened ja kala kes pole veel jõgedesse kudema tulnud.
Tee peal sai ka proovitud üks signaalrakett ja tõrvikas. Raketiga oli lihtne, keerad padruni kinni, vinnastad ja papahh. Nigut hernepüstol.Tõrvikas oli aga natuke keerulisem lugu. Mägedes rattaga raputamine ja niiskus olid oma töö teinud - kasutusjuhend oli ära kulunud. Esitekes tuli ära käepide kust pidi kinni hoidma ja siis tekkis arutelu, et kumba pidi tõrvikat käes hoida kui nöörist tõmmata. Loogiline oleks ju enda poole tõmmata ja teisest otsast viskaks tule välja….. Parker hoidis õnneks pool viltu tõrvikas ja tõmbas. Viskaski tulelondi valest otsast välja :). Aga kõik läks hästi ja kellele ei meeldiks mängida sellise kraamiga. Saime vähemalt teada, et kuidas asi töötab - kohalike jutu järgi muidugi pooled tõrvikatest ei pidavat töötama. Kokku tuli 134 km rattasõitu to päev.
Malki kuumaveeallikad on selline 10ha suurune ala jõe kaldal. Jõe kallastel platsid telkimiseks, võsa, kõrge rohi ja siis muidugi soojad lombid. Tegelikkuses polegi tegu allikatega vaid kuuma maapinnaga kuhu on juhitud jõevesi mis seal siis üles soojeneb. Platsile pääseb autodega ja raha korjatakse ka tõkkepuu taga autode põhiselt. Meil ratastega polnud midagi vaja maksta - vaid vaja edasi sõita.
Jõudsime kohale nädalavahetuse menu ajal. Terve see 10ha oli täidetud autode ja telkidega. Käis üks suuremat sorti jämm eesti mõttes. Mõnel oli telk nii suur, et terve suguvõsa oleks võinud ära mahutada. Saime telgid püsti ja juba 10 minuti pärast tuldi uurima, et kust tuleme ja miks ja kuhu plaanime minna. Kui kuuldi, et tuleme P-K’st siis naerdi kõvasti ja küsiti, et no tõsiselt paluks :). Rattaid vaadati ka sellise pilguga…. Poole tunni pärast sikutati Parker juba kõrval telgi rahva juurde tutvust tegema nii rahva kui viinaga. Mul oli to päev ikka kumm täiesti tühi. Tegin viisakusest paar pitsi, maitsesin venelaste hoidiseid ( uskumatult head ) ja tegin rattaga tiiru laagri peal. Kuna tegu ainult sooja maapinnaga siis puudub see tugev väävlilõhn mis mujal ilmas kuumaveeallikatega kaasas käib - see hakkas islandil mulle meeldima. Aga seltskonna kohta jääb sõnu puudu. Lapsed kihutasid ATV’dega mööda laagrit, endal vaid uikarid jalas, naised tassivad roomavaid mehi telki magama, keegi tõmbab sae käima, et jõe kaldalt puid juurde teha lõkkesse. Kohal peab silma peal politseipatrull ehk suuremaid probleeme ei tohiks tekkida ja vaatamata inimeste seisukorrale ka ei silmanud midagi teravat. Muusika tuleb küll autodest aga siiski suht mõistuse piirides - tervet laagrid oma muusikaga ei kostitata.
Kohalikud ikka ei saa aru, et miks ja kuidas me sõidame nende ratastega. Kui veel mainida, et sai nende ratastega Mutnovskilt alla tuldud siis naerdakse nii, et silmad märjad. “Venelased on hullud aga Te eestlased olete ju puhta lollid ! “ Õhtul magama minnes kulusid kaasa võetud kõrvatropid igati ära. Ahjukartuli ja haugikotleti isu tuli ka peale - peale sellist 32 kraadis 134km väntamist sööks ka kuiva leiba kui aus olla.
Äratus oli 6.00. Kiire pesu. Hosteli köögis viskasin 10 muna pannile - kuramuse hea pann oli, tahan endale ka sellist koju. Kiire kõne veel koju läbi skaibi, sest järgmised päevad tunduvad tulema interneti vabad. Koduigatus ühe suureneneb või siis poisiigatsus kui täpne olla. 7.15 olime õus, kraam pakitud ja vaim valmis. GPS näitas Malkisse 124 km. Linnas kohe alguses vastikult tüütavad mäed ja tõusud. Linnas välja läks asi laugemaks ja kiiremaks. Siiski viskas vahele mõne “1 käigu tõusu” ja need kuramuse tõusud on 1-3 km pikad kohati. Päike siras ja tuult ka väga ei olnud. Jõgesid oli meeldivalt tihti - janu kustutamiseks. See ikka natuke uskumatu kui puhas vesi jõgedes jookseb. Umbes 95’ndal kilomeetril tuli asula mitmete söögikohtadega. tegime borši, pelmeenid, pirukad ja tassi teed. Päris tee ääres seisid mammid kärudega kust müüdi soojasi pirukaid. Jälgisime nende müüki söögikõrvalt ja tundus, et ikka müüja välimusel ja vanusel on oma roll mängida. Noorim heleda peaga sai ikka raudselt kõige rohkem kliente - kas ka pirukate kvaliteet selle valikuga kokku läheb ? Lubasime poest paar õlut ja snickerist endale …..KÕMAKI…. Olime just poe ukse ees istet võtnud kui üks rekka täislastis tuli meie nina ette manööverdama. Ning meile lähib rehv läks lõhki. Saime korraliku kivirahe, tolmukatte ja sabina sellest paugust. Elevust tekitas see kõvasti. Pauk ajas oma poest välja ka armeenlase. Jällegi jutt karude peale, et kuidas Te julgete ratastega tee peal sõita - karud ju longivad tee peal ja vahest lausa istuvad keset teed. Kui kõik oli maha rahunenud koorisin ennast jällegi bokserite väele ja ronisime rataste selga. Mulle andis see söök kõvasti purakat juurde. Söögikohani viimased 40km olid olnud väga vaevalised.
7-8 km enne Malkit hakkasid vastutulevad autod äkitselt tuledega vilgutama ja kolmas pidas kinni. Karud teel, järgmise kurvi taga. Keerasime oma uutesse karupeletitesse raketid sisse ja veeresime tasakesti edasi. Kahjuks/õnneks ei näinud ühtegi karu. Tahaks ju näha aga kui kuulda seda ära söödud tegelaste arvu iga aastaselt - siis nagu väga ei tahaks ka. Eriti hulluks teeb see aasta selle loo pikk talv, mitte valmis marjad/seened ja kala kes pole veel jõgedesse kudema tulnud.
Tee peal sai ka proovitud üks signaalrakett ja tõrvikas. Raketiga oli lihtne, keerad padruni kinni, vinnastad ja papahh. Nigut hernepüstol.Tõrvikas oli aga natuke keerulisem lugu. Mägedes rattaga raputamine ja niiskus olid oma töö teinud - kasutusjuhend oli ära kulunud. Esitekes tuli ära käepide kust pidi kinni hoidma ja siis tekkis arutelu, et kumba pidi tõrvikat käes hoida kui nöörist tõmmata. Loogiline oleks ju enda poole tõmmata ja teisest otsast viskaks tule välja….. Parker hoidis õnneks pool viltu tõrvikas ja tõmbas. Viskaski tulelondi valest otsast välja :). Aga kõik läks hästi ja kellele ei meeldiks mängida sellise kraamiga. Saime vähemalt teada, et kuidas asi töötab - kohalike jutu järgi muidugi pooled tõrvikatest ei pidavat töötama. Kokku tuli 134 km rattasõitu to päev.
Malki kuumaveeallikad on selline 10ha suurune ala jõe kaldal. Jõe kallastel platsid telkimiseks, võsa, kõrge rohi ja siis muidugi soojad lombid. Tegelikkuses polegi tegu allikatega vaid kuuma maapinnaga kuhu on juhitud jõevesi mis seal siis üles soojeneb. Platsile pääseb autodega ja raha korjatakse ka tõkkepuu taga autode põhiselt. Meil ratastega polnud midagi vaja maksta - vaid vaja edasi sõita.
Jõudsime kohale nädalavahetuse menu ajal. Terve see 10ha oli täidetud autode ja telkidega. Käis üks suuremat sorti jämm eesti mõttes. Mõnel oli telk nii suur, et terve suguvõsa oleks võinud ära mahutada. Saime telgid püsti ja juba 10 minuti pärast tuldi uurima, et kust tuleme ja miks ja kuhu plaanime minna. Kui kuuldi, et tuleme P-K’st siis naerdi kõvasti ja küsiti, et no tõsiselt paluks :). Rattaid vaadati ka sellise pilguga…. Poole tunni pärast sikutati Parker juba kõrval telgi rahva juurde tutvust tegema nii rahva kui viinaga. Mul oli to päev ikka kumm täiesti tühi. Tegin viisakusest paar pitsi, maitsesin venelaste hoidiseid ( uskumatult head ) ja tegin rattaga tiiru laagri peal. Kuna tegu ainult sooja maapinnaga siis puudub see tugev väävlilõhn mis mujal ilmas kuumaveeallikatega kaasas käib - see hakkas islandil mulle meeldima. Aga seltskonna kohta jääb sõnu puudu. Lapsed kihutasid ATV’dega mööda laagrit, endal vaid uikarid jalas, naised tassivad roomavaid mehi telki magama, keegi tõmbab sae käima, et jõe kaldalt puid juurde teha lõkkesse. Kohal peab silma peal politseipatrull ehk suuremaid probleeme ei tohiks tekkida ja vaatamata inimeste seisukorrale ka ei silmanud midagi teravat. Muusika tuleb küll autodest aga siiski suht mõistuse piirides - tervet laagrid oma muusikaga ei kostitata.
Kohalikud ikka ei saa aru, et miks ja kuidas me sõidame nende ratastega. Kui veel mainida, et sai nende ratastega Mutnovskilt alla tuldud siis naerdakse nii, et silmad märjad. “Venelased on hullud aga Te eestlased olete ju puhta lollid ! “ Õhtul magama minnes kulusid kaasa võetud kõrvatropid igati ära. Ahjukartuli ja haugikotleti isu tuli ka peale - peale sellist 32 kraadis 134km väntamist sööks ka kuiva leiba kui aus olla.
10. päev 14.07
Eelmine õhtu lõppes peale viimast kirjutamist siiski veel viina ja sakuskaga naaber telgi juures. Aga eelmine päev oli raske olnud ja uni kustutas ruttu. Paar vingemat mootori kräunutamist tuli läbi kõrvatroppide aga muidu oli vaikus. Hommikul tundsin kõvasti puudust kas siis venelaste hoidistest või pirukatest - mõlemaid teevad kuramuse hästi. Eilne seltskond pold päris minu jaoks - võtsin viisakusest paar pitsi ja pugesin magama. Eile õhtul oli jällegi mega koduigatsus - eks osa poisist tingitud ja osa sellest “vau” effekti puudumisest - loodus maailmas enam väga ei üllata. Mäed on mäed, teed on teed jne jne. Tuleb rohkem inimeste peale rõhku panna ja selle nurga alt vaadates oli ka eilne seltskond äge. Täiesti tavalised inimesed omade soovidega. Kes soovib uut sukeldumiskella, kes aga hoopis Moskvasse tööle minna. Soovid lihtsad ja piiritud. Tänane plaan on teha mitte midagi ehk vedeleda, käia poes ( 5km kaugusel ) ja liguneda soojas vees ja nautida head ilma. Eilsest kangetele lihastele teevad kuuma ja külma vee vannid ainult head. Peab uurima veel kohalikelt /internetist lähipäevade ilma kohta. Üks päev vihmas vändata pole mingi mure aga teist päeva jutti lasta pole enam väga naljakas aga eks kõik asjad on suhtumise küsimus ja väga valida seda ilma ei saa. Vihmaga suurel teel on ka nähtavus kehva ja nende 10cm kauguselt mööda sõitvate ahvidega läheks olukord veel ohtikumaks.
Pole veel telgist välja saanud aga aru on saada, et käib üks jube sagimine. Kes käib otsib karjudes meest, kellel laps kadunud. Autod muudkui lahkuvad - vaikus võimendub. Habe ja vunts on juba korralikud - metsaelu välimus täits olemas ja elaks ka siin metsas täitsa rahulikult kui püss oleks. Sellesse kuramuse signaalraketti mul väga palju usku ei ole.
Telgil ikka see ventilatsiooni häda. Kondensaat tekib välimise katte alla. Otseselt ei sega aga eks ta olukorda telgis teeb ikka natuke niiskemaks ja kui oleks vaja kiirelt startida siis tuleks märg telk kokku rullida. Kodus uurin, et mida saaks parandada selle asja suhtes - muidu telk viimase peal. Üksinda ja minu väheste asjadega on ruumi ülegi. Elu läks laagris siiski käima. Kõrvall telgis lubas ema poisi homme hommikul koju jõudes maha lüüa, toidu maha pillamise eest. Parker rääkis veel oma eelmise päeva/õhtu/öö seiklusi. Võidu viina joomist ja öist suplust kuumas lombis. Öösel oli pandud mööda jalutav neiu liha hakkima homse šaslõki jaoks, et mis ta nii sama ikka jalutab.
Hommikusöögiks oli 4-vilja puder moosiga jällegi. Täna kõik vaikne. Suuremad lõugajad on linna tagasi läinud. Teiste käes kuulsime,et paar tundi kannatust ja siis saab juba vaat, et täitsa üksi olla. Peale putru võtsin ette tee poodi suure tee ääres mööda väga santi kruusakat, täiesti treppis. Eesmärk oli teada saada, et kas buss läheb ja kust läheb siis süüa osta kuna kohalikus puhvetis polnud meie jaoks midagi kasulikku. Pool tundi hiljem olin täpselt sama tark vaid õlu võrra olin rikkam. Ei saanud ma teada, et kas buss läheb Essosse, milla läheb, kas Puschinos on ka kuumaveeallikad jne. Kõik poemüüjad olevat suurest linnast ja kohalikust elust ei tea nad midagi. Autoga tuuakse ja viiakse. Lonely Planetist saadud info põhjal otsustasime järgmine päev kell 10.00 olla tee ääres valmis. Hetkel siis eesmärk liikuda põhja poole ja näha purskavat vulkaani. 1,5 nädalat kohalike juttu karudest ja söödud inimestest on muidugi oma töö teinud metsas ööbimise osas. Mutnovskilt alla tulles ju nägime Sanjat metsas aga tal oli siiski koer kaasas ja tema mälu arvestades pold tal ka kõik vist päris korras või siis oli… Õhtul grillisime vorste, tegime õlu. Meie pool jõge oli vaikus, teisel kaldal laagri keskel aga kräunutati kahte lõõtsa ja nende vahel keegi karjus vahetpidamata, et tahab vaikust ja magada.
Eelmine õhtu lõppes peale viimast kirjutamist siiski veel viina ja sakuskaga naaber telgi juures. Aga eelmine päev oli raske olnud ja uni kustutas ruttu. Paar vingemat mootori kräunutamist tuli läbi kõrvatroppide aga muidu oli vaikus. Hommikul tundsin kõvasti puudust kas siis venelaste hoidistest või pirukatest - mõlemaid teevad kuramuse hästi. Eilne seltskond pold päris minu jaoks - võtsin viisakusest paar pitsi ja pugesin magama. Eile õhtul oli jällegi mega koduigatsus - eks osa poisist tingitud ja osa sellest “vau” effekti puudumisest - loodus maailmas enam väga ei üllata. Mäed on mäed, teed on teed jne jne. Tuleb rohkem inimeste peale rõhku panna ja selle nurga alt vaadates oli ka eilne seltskond äge. Täiesti tavalised inimesed omade soovidega. Kes soovib uut sukeldumiskella, kes aga hoopis Moskvasse tööle minna. Soovid lihtsad ja piiritud. Tänane plaan on teha mitte midagi ehk vedeleda, käia poes ( 5km kaugusel ) ja liguneda soojas vees ja nautida head ilma. Eilsest kangetele lihastele teevad kuuma ja külma vee vannid ainult head. Peab uurima veel kohalikelt /internetist lähipäevade ilma kohta. Üks päev vihmas vändata pole mingi mure aga teist päeva jutti lasta pole enam väga naljakas aga eks kõik asjad on suhtumise küsimus ja väga valida seda ilma ei saa. Vihmaga suurel teel on ka nähtavus kehva ja nende 10cm kauguselt mööda sõitvate ahvidega läheks olukord veel ohtikumaks.
Pole veel telgist välja saanud aga aru on saada, et käib üks jube sagimine. Kes käib otsib karjudes meest, kellel laps kadunud. Autod muudkui lahkuvad - vaikus võimendub. Habe ja vunts on juba korralikud - metsaelu välimus täits olemas ja elaks ka siin metsas täitsa rahulikult kui püss oleks. Sellesse kuramuse signaalraketti mul väga palju usku ei ole.
Telgil ikka see ventilatsiooni häda. Kondensaat tekib välimise katte alla. Otseselt ei sega aga eks ta olukorda telgis teeb ikka natuke niiskemaks ja kui oleks vaja kiirelt startida siis tuleks märg telk kokku rullida. Kodus uurin, et mida saaks parandada selle asja suhtes - muidu telk viimase peal. Üksinda ja minu väheste asjadega on ruumi ülegi. Elu läks laagris siiski käima. Kõrvall telgis lubas ema poisi homme hommikul koju jõudes maha lüüa, toidu maha pillamise eest. Parker rääkis veel oma eelmise päeva/õhtu/öö seiklusi. Võidu viina joomist ja öist suplust kuumas lombis. Öösel oli pandud mööda jalutav neiu liha hakkima homse šaslõki jaoks, et mis ta nii sama ikka jalutab.
Hommikusöögiks oli 4-vilja puder moosiga jällegi. Täna kõik vaikne. Suuremad lõugajad on linna tagasi läinud. Teiste käes kuulsime,et paar tundi kannatust ja siis saab juba vaat, et täitsa üksi olla. Peale putru võtsin ette tee poodi suure tee ääres mööda väga santi kruusakat, täiesti treppis. Eesmärk oli teada saada, et kas buss läheb ja kust läheb siis süüa osta kuna kohalikus puhvetis polnud meie jaoks midagi kasulikku. Pool tundi hiljem olin täpselt sama tark vaid õlu võrra olin rikkam. Ei saanud ma teada, et kas buss läheb Essosse, milla läheb, kas Puschinos on ka kuumaveeallikad jne. Kõik poemüüjad olevat suurest linnast ja kohalikust elust ei tea nad midagi. Autoga tuuakse ja viiakse. Lonely Planetist saadud info põhjal otsustasime järgmine päev kell 10.00 olla tee ääres valmis. Hetkel siis eesmärk liikuda põhja poole ja näha purskavat vulkaani. 1,5 nädalat kohalike juttu karudest ja söödud inimestest on muidugi oma töö teinud metsas ööbimise osas. Mutnovskilt alla tulles ju nägime Sanjat metsas aga tal oli siiski koer kaasas ja tema mälu arvestades pold tal ka kõik vist päris korras või siis oli… Õhtul grillisime vorste, tegime õlu. Meie pool jõge oli vaikus, teisel kaldal laagri keskel aga kräunutati kahte lõõtsa ja nende vahel keegi karjus vahetpidamata, et tahab vaikust ja magada.
11.päev 15.07
Hommik oli varajane nagu mul tavaliselt kombeks on. Kell äratas kell 6.00 aga olin selleks hetkeks juba lõpetanud Harry Potteri esimese raamatu. Õues ootas udu, seenevihm ja eelmisel õhtul kuivama riputatud pesu, läbimärjana. Telgist välja ronides tuli meelde, et pole veel tulepulka kasutanud tule tegemiseks. Sellise tilkuva ilmaga oli see täpselt paras tegevus, et sooja saada ja nägu naerule ajada kui lõkkest sooja ja suitsu tulema hakkaks. Kolmanda tõmbega sain leegi kätte aga kehv ettevalmistus ja liigne rabistamine tähendasid veel 297 tõmmet, et uuesti tuli kätte saada. 5 minuti pärast siiski tuli krõbises ja karupüss taskus läksin metsakuiva otsima. Parker jõudis välja ronida kui olin enda telgi puu otsa rippuma pannud, et suuremat vett kotti kaasa ei rulliks. Tegime putru. Parker hea poiss oli enda eelmise päeva moosi portsust pool järgi jätnud ja tegi täna selle veelkord pooleks ja sain poole endale. Pudru moosita on nagu seks õnneliku lõputa. Kõrvale tass teed koos viilu leivaga millel eelmise õhtu grillvorsti jäägid. Siis veel rosinad, kommid - tavaline värk. Kuna ilm kehva siis jäi ujumine ära. Laager kokku ja liikuma. Prügi saime ilusti kastidesse ära panna ja hakkasime tiksuma suure tee poole. 200m enne rist vedasime rattad metsa kõrgema rohu sisse ja sinna nad meid ootama jäid. Väheke ärevust tekitas bussipeatuse puudumine. Arutasime juba, äkki ekspress buss, tavaline buss, ei peatu, täis jne jne. Masendust tekita ka olematu liiklustihedus. Tunni jooksul 10 masinat ja tee oli selline tallinntartu tüüpi. PAPAHH - telefon lülitas ennast välja ja sisse enam mitte. Kogu elu ja info telefonis. Saab ka ilma hakkama aga siiski side kodu ja ümbritseva maailmaga. Valus. Jalutasin pool tundi veel veel oksaga sääski ära ajades ning telefoni näppides aga ei midagi. Kõik see hommikune hea tuju oli hetkega kadunud, sest lonely planet on telefonis, kaardid jne jne. Toimetasin koti juures kui Parker hüüdis “Buss.” Tõstsin käe ja ootasin pingsalt,et silm hakkaks seletama kirja bussi klaasil. Enne kui aru sain nimest võttis bussijuht jala gaasilt ja see oli hea märk. Ning oligi kirjas Эссо. Jess, korras. Parker viska koti kiiresti alla ja ronis bussi. Mul tänu telefoni jurale oli peatäis kaableid ja muid asju laiali - võtsin bussi kaasa. Parker küll väitis pärast, et bussis oli kaks vaba kohta aga mina seda teist ei näinud ehk istusin tagumise ukse auku ja sõit võis alata. 40km pärast lõppes asfalt ja algas ütlemata kehva kruusatee. Meie teadsime, et asfalt Milkovoni aga võta näpust. Sada km kruusa ja koht vabanes, sain kange sabakondi pehmema pinnase peale ning õnneks Parkeri kõrvale. Tõstsin tuju nullist jälle viie peale tagasi, telefoni jama oli tunde varem teinud ju miinus sada. 40km enne Milkovot algas jällegi asfalt - tutikas ja sile nagu oli ka Malki teeristis olnud. Kamtšatka põhi maantee kohta võib öelda nii mõndagi head. Uue lõigud olid siledad nagu peab ja valge pideva joone taga oli ka ruumi rattaga sõita. Vanematel lõikudel oli joone taga 10cm enne aukliku kruusa aga kohati oli targem kruus valida kui Kamzade ja Krazide pauku oodata. Peatus Milkovos, 30 minutit. Saime süüa koos teistega. Valisime pirukad ja sööklasse jätsime minemata. Saime veel ATM’s ära käidud. Täitsa lampi tuli meelde, et kunagi oli sarnane telefoni jama ja siis sai telefon laadima pandud ja hakkas tööle. Äkki akupank ei anna piisavat surakat mõtlesin. Läksin sööklasse pistiku pesa otsima aga ei pold ühtegi ja vuntsidega köögitädidel oli ka liiga palju tegemist bussitäie rahva toitmisega. Läksin Wc’sse ja leidsin sealt kätekuivati pistiku pesa, seisi kahe järjekorra vahel ja hoidsin/laadisin telefoni. Tuled vilkusid ja lõpuks sähvatas ka ekraan tulele. Damn see oli nagu moos mu hingele. Viisin poodi telefoni, rääkisin müüjale kurva loo ära, ostsin pudeli vett ja andsin telefoni laadijaga neile 15 minutiks. Õuest ostsin pirukatädi käest paar pirukat näkku ning kondasime ümber kohvikpoe vaba varju otsides, 30+ kraadi tegi oma tööd. Parker nägi 100 punkti naeratust kui bussi jooksin telefon käes. Jõudsime veel väikse jäätise teha.
Pool tundi tegusat pausi oli läbi. Buss veeres vaikselt läbi linna ametliku bussijaama poole. Olukord läks imelikuks. Meie selja taha vabanenud pingile tuli istus mammi. Varsti tuli oma putkast ( tegelikult oli maja ) piletimüüja pileteid müüma uutele reisijatele ja mammit nähes hakkas rääkima, et see on vale buss ja sõidab valele poole jne. Piletimüüja palus, bussijuht palus, inimesed tulid rääkima, sest buss seisis ja ära ei saanud minna. Mammi oli kindel, et see on tema buss ja kõik teised valetavad talle. Kutsuti ka munder kohale. Munder tuli ja rääkis aga ei tuhkagi. Räägiti, et buss läheb Essosse mitte Ellisovosse nagu mammi soovis/lootis. Sõidaks minema aga inimestel ikka arusaam ühine, kuidas sa jätad mammi sedasi valesse bussi. Olukord oli keeruline ja kivi sarnane. Ei liikunud ei tädi ega buss. Saabus “03” kirjaga Uazik koos ilusa ja mitte nii ilusa valge kitliga. Äkitselt tõusis üks kaasreisijatest püsti, tõstis mammil jalad maast lahti ja hetke pärast oli ta juba “03” bussis. Ciao Milkovo. Endal oli selline arusaamatu tunne, ei osand midagi mõelda, veel vähem öelda selle olukorra kohta. Eks tädil oli lihtsalt natuke abi vaja.
Mõned sajad kilomeetrid hiljem hakkas metsaalune hõredemaks muutuma. Seni oli olnud üks masendav kruusatee koos kahelpool oleva 10m kõrguse lepavõsaga. Nähtavus null. Vahtisin pingsalt ja pidevalt metsa alla lootuses kamtšatka peremeest näha ja seal ta äkki oligi - suur mõmmik istus keset sõnajalgade lasu. Vaatas mööduvat bussi ja mina mööduvat karu. Peale seda sai veel pingsamalt metsa skännitud Parkeriga aga karu ei näinud rohkem. 8,5h peale starti tuli võsa vahelt lagedale silt “ESSO”
Esso meeldis kohe esimesest silmapilgust. 3000 elanikku, porised tänavad, viidad võõrastele, linna kaart - krt linn nagu olema peab. Linnakaardist saime hädavaevu pildi teha endale kaasa, sest bussi vastu tulnud lapsed ei tahtnud kuidagi eest ära minna. Bussijaamast leidsime ka infotahvli. Tahvlit uudistades käisid kohalikud külavalvuritest valvejoodikud ennast tutvustamas ja eluolu uurimas. Tahvlilt leidsime ka pakkumise korterile - kõigi mugavustega. Kõne ja vastuvõtnud tädi lubas poisi vastu saata korterit näitama. Saime vast 15min istuda koos hulkuvate koertega bussijaamas kui saabus kutt rattal. Valgete aknaraamidega sinine maja ei olnud üldse kaugel bussijaamast. Esimene reaktsioon oli, et kus krt need mugavused on aga kui juba minut oli kulunud siis 12€ ööst näkku tundus kaup täitsa hea. Läks loosi. Enne ära sõitu andis poiss veel puhtad linad ning teatas, et poed on veel lahti.
Korteris tegelikult üüriti kahte tuba eraldi välja, kahest ja kolmest. Saime kahese toa. Kaks voodit, väike kapp, tool - kõik. Ruumi sama palju kui telgis aga kuna ülejäänud korter oli tühi siis saime esikut ja kööki kasutada enda äranägemise järgi. Kuivatasime pestud riideid, telki jne. Telekast tuli meile juba tuttav Kaasani Universaad. Õues oli palav aga toas tundus veel palavam olema. Radikaid katsudes selgus, et krt kütavad - õues oli ca +26. Öö oli tulemas karm sellises palavuses. Õhtusöögiks olid poest toodud praetud pelmeenid hapukoore, sibula ja õluga. Peale pelmeene läks veel õlut ja kuivatatud kala - rohkem kui oleks pidanud. Korteris olid tõesti kõik mugavused olemas aga siin kohal tõesti üks pilt annab edasi rohkem kui tuhat sõna.
Hommik oli varajane nagu mul tavaliselt kombeks on. Kell äratas kell 6.00 aga olin selleks hetkeks juba lõpetanud Harry Potteri esimese raamatu. Õues ootas udu, seenevihm ja eelmisel õhtul kuivama riputatud pesu, läbimärjana. Telgist välja ronides tuli meelde, et pole veel tulepulka kasutanud tule tegemiseks. Sellise tilkuva ilmaga oli see täpselt paras tegevus, et sooja saada ja nägu naerule ajada kui lõkkest sooja ja suitsu tulema hakkaks. Kolmanda tõmbega sain leegi kätte aga kehv ettevalmistus ja liigne rabistamine tähendasid veel 297 tõmmet, et uuesti tuli kätte saada. 5 minuti pärast siiski tuli krõbises ja karupüss taskus läksin metsakuiva otsima. Parker jõudis välja ronida kui olin enda telgi puu otsa rippuma pannud, et suuremat vett kotti kaasa ei rulliks. Tegime putru. Parker hea poiss oli enda eelmise päeva moosi portsust pool järgi jätnud ja tegi täna selle veelkord pooleks ja sain poole endale. Pudru moosita on nagu seks õnneliku lõputa. Kõrvale tass teed koos viilu leivaga millel eelmise õhtu grillvorsti jäägid. Siis veel rosinad, kommid - tavaline värk. Kuna ilm kehva siis jäi ujumine ära. Laager kokku ja liikuma. Prügi saime ilusti kastidesse ära panna ja hakkasime tiksuma suure tee poole. 200m enne rist vedasime rattad metsa kõrgema rohu sisse ja sinna nad meid ootama jäid. Väheke ärevust tekitas bussipeatuse puudumine. Arutasime juba, äkki ekspress buss, tavaline buss, ei peatu, täis jne jne. Masendust tekita ka olematu liiklustihedus. Tunni jooksul 10 masinat ja tee oli selline tallinntartu tüüpi. PAPAHH - telefon lülitas ennast välja ja sisse enam mitte. Kogu elu ja info telefonis. Saab ka ilma hakkama aga siiski side kodu ja ümbritseva maailmaga. Valus. Jalutasin pool tundi veel veel oksaga sääski ära ajades ning telefoni näppides aga ei midagi. Kõik see hommikune hea tuju oli hetkega kadunud, sest lonely planet on telefonis, kaardid jne jne. Toimetasin koti juures kui Parker hüüdis “Buss.” Tõstsin käe ja ootasin pingsalt,et silm hakkaks seletama kirja bussi klaasil. Enne kui aru sain nimest võttis bussijuht jala gaasilt ja see oli hea märk. Ning oligi kirjas Эссо. Jess, korras. Parker viska koti kiiresti alla ja ronis bussi. Mul tänu telefoni jurale oli peatäis kaableid ja muid asju laiali - võtsin bussi kaasa. Parker küll väitis pärast, et bussis oli kaks vaba kohta aga mina seda teist ei näinud ehk istusin tagumise ukse auku ja sõit võis alata. 40km pärast lõppes asfalt ja algas ütlemata kehva kruusatee. Meie teadsime, et asfalt Milkovoni aga võta näpust. Sada km kruusa ja koht vabanes, sain kange sabakondi pehmema pinnase peale ning õnneks Parkeri kõrvale. Tõstsin tuju nullist jälle viie peale tagasi, telefoni jama oli tunde varem teinud ju miinus sada. 40km enne Milkovot algas jällegi asfalt - tutikas ja sile nagu oli ka Malki teeristis olnud. Kamtšatka põhi maantee kohta võib öelda nii mõndagi head. Uue lõigud olid siledad nagu peab ja valge pideva joone taga oli ka ruumi rattaga sõita. Vanematel lõikudel oli joone taga 10cm enne aukliku kruusa aga kohati oli targem kruus valida kui Kamzade ja Krazide pauku oodata. Peatus Milkovos, 30 minutit. Saime süüa koos teistega. Valisime pirukad ja sööklasse jätsime minemata. Saime veel ATM’s ära käidud. Täitsa lampi tuli meelde, et kunagi oli sarnane telefoni jama ja siis sai telefon laadima pandud ja hakkas tööle. Äkki akupank ei anna piisavat surakat mõtlesin. Läksin sööklasse pistiku pesa otsima aga ei pold ühtegi ja vuntsidega köögitädidel oli ka liiga palju tegemist bussitäie rahva toitmisega. Läksin Wc’sse ja leidsin sealt kätekuivati pistiku pesa, seisi kahe järjekorra vahel ja hoidsin/laadisin telefoni. Tuled vilkusid ja lõpuks sähvatas ka ekraan tulele. Damn see oli nagu moos mu hingele. Viisin poodi telefoni, rääkisin müüjale kurva loo ära, ostsin pudeli vett ja andsin telefoni laadijaga neile 15 minutiks. Õuest ostsin pirukatädi käest paar pirukat näkku ning kondasime ümber kohvikpoe vaba varju otsides, 30+ kraadi tegi oma tööd. Parker nägi 100 punkti naeratust kui bussi jooksin telefon käes. Jõudsime veel väikse jäätise teha.
Pool tundi tegusat pausi oli läbi. Buss veeres vaikselt läbi linna ametliku bussijaama poole. Olukord läks imelikuks. Meie selja taha vabanenud pingile tuli istus mammi. Varsti tuli oma putkast ( tegelikult oli maja ) piletimüüja pileteid müüma uutele reisijatele ja mammit nähes hakkas rääkima, et see on vale buss ja sõidab valele poole jne. Piletimüüja palus, bussijuht palus, inimesed tulid rääkima, sest buss seisis ja ära ei saanud minna. Mammi oli kindel, et see on tema buss ja kõik teised valetavad talle. Kutsuti ka munder kohale. Munder tuli ja rääkis aga ei tuhkagi. Räägiti, et buss läheb Essosse mitte Ellisovosse nagu mammi soovis/lootis. Sõidaks minema aga inimestel ikka arusaam ühine, kuidas sa jätad mammi sedasi valesse bussi. Olukord oli keeruline ja kivi sarnane. Ei liikunud ei tädi ega buss. Saabus “03” kirjaga Uazik koos ilusa ja mitte nii ilusa valge kitliga. Äkitselt tõusis üks kaasreisijatest püsti, tõstis mammil jalad maast lahti ja hetke pärast oli ta juba “03” bussis. Ciao Milkovo. Endal oli selline arusaamatu tunne, ei osand midagi mõelda, veel vähem öelda selle olukorra kohta. Eks tädil oli lihtsalt natuke abi vaja.
Mõned sajad kilomeetrid hiljem hakkas metsaalune hõredemaks muutuma. Seni oli olnud üks masendav kruusatee koos kahelpool oleva 10m kõrguse lepavõsaga. Nähtavus null. Vahtisin pingsalt ja pidevalt metsa alla lootuses kamtšatka peremeest näha ja seal ta äkki oligi - suur mõmmik istus keset sõnajalgade lasu. Vaatas mööduvat bussi ja mina mööduvat karu. Peale seda sai veel pingsamalt metsa skännitud Parkeriga aga karu ei näinud rohkem. 8,5h peale starti tuli võsa vahelt lagedale silt “ESSO”
Esso meeldis kohe esimesest silmapilgust. 3000 elanikku, porised tänavad, viidad võõrastele, linna kaart - krt linn nagu olema peab. Linnakaardist saime hädavaevu pildi teha endale kaasa, sest bussi vastu tulnud lapsed ei tahtnud kuidagi eest ära minna. Bussijaamast leidsime ka infotahvli. Tahvlit uudistades käisid kohalikud külavalvuritest valvejoodikud ennast tutvustamas ja eluolu uurimas. Tahvlilt leidsime ka pakkumise korterile - kõigi mugavustega. Kõne ja vastuvõtnud tädi lubas poisi vastu saata korterit näitama. Saime vast 15min istuda koos hulkuvate koertega bussijaamas kui saabus kutt rattal. Valgete aknaraamidega sinine maja ei olnud üldse kaugel bussijaamast. Esimene reaktsioon oli, et kus krt need mugavused on aga kui juba minut oli kulunud siis 12€ ööst näkku tundus kaup täitsa hea. Läks loosi. Enne ära sõitu andis poiss veel puhtad linad ning teatas, et poed on veel lahti.
Korteris tegelikult üüriti kahte tuba eraldi välja, kahest ja kolmest. Saime kahese toa. Kaks voodit, väike kapp, tool - kõik. Ruumi sama palju kui telgis aga kuna ülejäänud korter oli tühi siis saime esikut ja kööki kasutada enda äranägemise järgi. Kuivatasime pestud riideid, telki jne. Telekast tuli meile juba tuttav Kaasani Universaad. Õues oli palav aga toas tundus veel palavam olema. Radikaid katsudes selgus, et krt kütavad - õues oli ca +26. Öö oli tulemas karm sellises palavuses. Õhtusöögiks olid poest toodud praetud pelmeenid hapukoore, sibula ja õluga. Peale pelmeene läks veel õlut ja kuivatatud kala - rohkem kui oleks pidanud. Korteris olid tõesti kõik mugavused olemas aga siin kohal tõesti üks pilt annab edasi rohkem kui tuhat sõna.
12.päev 16.07
Hommik oli ikka väga paks seal palavuses magamisest. Tunne oli justkui peale kasti õlle hävitamist eelmisel õhtul. 07.00 olin juba fotikas näpus linna peal uudistamas. Vanad logudikud ja räämas maja aga sellest hoolimata oli kõik kuidagi soe ja armas. Jalutasin veel turismiinfost läbi saamaks targemaks kohalike matkaradade osas. Tagasi jõudes oma hubasesse korterisse sai tehtud üks pisike hommikusöök koos kuue muna, ubade ja vorstiga. Oligi aeg startida eelmisel õhtul bronnitud raftingule. Sellest kuulsime kohatud kaasmaalastelt ja saime ka infot teatetulbalt Esso bussijaamas.
Bõstraja jõele. Baasis kohtusime reisikaaslastega - 4 neiut ja 2 meest Moskvast. Vastutusallkirjad, varustus, asjad kuiva kotti ning bussi. 33km tuttavat teed tagasi sõitu ja keerati metsa vahele. Kapten luges sõnad peale, andis juhendid igaks juhtumiks. Tutvusime ja tutvustasime. Vee peal esimesed paar kilomeetrit kulgesime rahulikult, õppisime kapteni käske täitma ja sättisime parve pervel ennast mugavamalt istuma. Silmad seirasid muudkui kallast - lootuses karu näha. Paadis oli küll 7 venelast ja 2 eestlast aga kogu räägitud jutust enamus oli eesti keeles - sest ülejäänud olid lihtsalt vait. Paar käredamat hetke kivide vahel ja langenud puude vahel, mõnel korral vesi paati ja olimegi supsti lõuna kohas. Paadis kapten oli pand meid istuma loogikaga, et tugevamad taga. Mehed istusid taga ja olid kuivad, naised istusid ees ja olid märjad :)
Naised ja kapten asusid kaasa võetud asjadest uhhaad tegema. Minu närv pidas täpselt 10 sekundit. Kapteni spinnaga olin kohe kalda peal lanti loopimas. Korraks tundus, et ujus keegi järgi aga see oli ka kõik. Kalad hakkasid rohkem vaikses vees mängima, Parker saigi kala landi otsa ja ka veest välja aga enne näppe pani siiski plehkat kuna ise komistas ja kala kukkus maha ning landist lahti. Ilus poiss oli. Minu õnn saabus mõned minutid hiljem. Parkeri saagiga võrdväärse kala sain kätte - it feels good. Harjus. Kapten kiits kala suuruse heaks ja läks kaasa võtmisele. Sellest saime indu edasi loopimiseks aga tulemus jäi nulliks. Vesi jõgedes on ikka uskumatult selge - nagu kraanivesi. Näed kõike mis vees toimub. Kapten Vassiili supp hakkas ka valmis saama. Krt see oli hea nagu enamus õues söödud sööke. Suure panuse maitsesse andis ka pool päeva raftingut. Lõpetasime lõuna ikka tee ja küpsistega. Edasine tee jõel ei pakkunud aga suurt midagi. Ei karusid, ei kärestike ei kala saaki tehtud peatustest. Raftingu lõpp punktis Katkise silla juures proovsime veel püüda aga ei midagi. Nägime vähemalt loodusfilmidest tuttavad punased lõhed ära kes ülesvoolu pürgisid kudema, karusid toitma. Meie pakutud landid nendega kaubaks ei läinud. Krt kus oli sääski - täitsa ulme. Pakkisime asjad bussi ja hakkasime sõitma aknad lahti - nõpu vahel hoidsin Offi spiraali suitsemas, et saaks sääsed autost välja sõidu ajal.
Õhtu korteris möödus makaroonidega muna ja juustuga. Järjepidevalt sai ennast liiga täis söödud. Järgmise päeva ülesanneteks olid bussipiletite ostmine ning 28km pikkune matkarada ümbritsevates mägedes. Esso oli hea leid
Hommik oli ikka väga paks seal palavuses magamisest. Tunne oli justkui peale kasti õlle hävitamist eelmisel õhtul. 07.00 olin juba fotikas näpus linna peal uudistamas. Vanad logudikud ja räämas maja aga sellest hoolimata oli kõik kuidagi soe ja armas. Jalutasin veel turismiinfost läbi saamaks targemaks kohalike matkaradade osas. Tagasi jõudes oma hubasesse korterisse sai tehtud üks pisike hommikusöök koos kuue muna, ubade ja vorstiga. Oligi aeg startida eelmisel õhtul bronnitud raftingule. Sellest kuulsime kohatud kaasmaalastelt ja saime ka infot teatetulbalt Esso bussijaamas.
Bõstraja jõele. Baasis kohtusime reisikaaslastega - 4 neiut ja 2 meest Moskvast. Vastutusallkirjad, varustus, asjad kuiva kotti ning bussi. 33km tuttavat teed tagasi sõitu ja keerati metsa vahele. Kapten luges sõnad peale, andis juhendid igaks juhtumiks. Tutvusime ja tutvustasime. Vee peal esimesed paar kilomeetrit kulgesime rahulikult, õppisime kapteni käske täitma ja sättisime parve pervel ennast mugavamalt istuma. Silmad seirasid muudkui kallast - lootuses karu näha. Paadis oli küll 7 venelast ja 2 eestlast aga kogu räägitud jutust enamus oli eesti keeles - sest ülejäänud olid lihtsalt vait. Paar käredamat hetke kivide vahel ja langenud puude vahel, mõnel korral vesi paati ja olimegi supsti lõuna kohas. Paadis kapten oli pand meid istuma loogikaga, et tugevamad taga. Mehed istusid taga ja olid kuivad, naised istusid ees ja olid märjad :)
Naised ja kapten asusid kaasa võetud asjadest uhhaad tegema. Minu närv pidas täpselt 10 sekundit. Kapteni spinnaga olin kohe kalda peal lanti loopimas. Korraks tundus, et ujus keegi järgi aga see oli ka kõik. Kalad hakkasid rohkem vaikses vees mängima, Parker saigi kala landi otsa ja ka veest välja aga enne näppe pani siiski plehkat kuna ise komistas ja kala kukkus maha ning landist lahti. Ilus poiss oli. Minu õnn saabus mõned minutid hiljem. Parkeri saagiga võrdväärse kala sain kätte - it feels good. Harjus. Kapten kiits kala suuruse heaks ja läks kaasa võtmisele. Sellest saime indu edasi loopimiseks aga tulemus jäi nulliks. Vesi jõgedes on ikka uskumatult selge - nagu kraanivesi. Näed kõike mis vees toimub. Kapten Vassiili supp hakkas ka valmis saama. Krt see oli hea nagu enamus õues söödud sööke. Suure panuse maitsesse andis ka pool päeva raftingut. Lõpetasime lõuna ikka tee ja küpsistega. Edasine tee jõel ei pakkunud aga suurt midagi. Ei karusid, ei kärestike ei kala saaki tehtud peatustest. Raftingu lõpp punktis Katkise silla juures proovsime veel püüda aga ei midagi. Nägime vähemalt loodusfilmidest tuttavad punased lõhed ära kes ülesvoolu pürgisid kudema, karusid toitma. Meie pakutud landid nendega kaubaks ei läinud. Krt kus oli sääski - täitsa ulme. Pakkisime asjad bussi ja hakkasime sõitma aknad lahti - nõpu vahel hoidsin Offi spiraali suitsemas, et saaks sääsed autost välja sõidu ajal.
Õhtu korteris möödus makaroonidega muna ja juustuga. Järjepidevalt sai ennast liiga täis söödud. Järgmise päeva ülesanneteks olid bussipiletite ostmine ning 28km pikkune matkarada ümbritsevates mägedes. Esso oli hea leid
13.päev 17.07
Hommik algas tavapärase Universiaadi, pudru ja võileibadega meie kõikide mugavustega korteris. Kõht täis sidusime saapapaelad kinni ning tegime esimesed sammud 28km läbimiseks. Poest ostsime Snickersit tee peale. Raja alguse leidmine läks natuke nihu - kõndisime õigest raja otsast mööda aga õnneks mitte üle kilomeetri. Tagasi tatsates saime aru, et meid ootab 1km jooksul 0,5km tõusu. Pulss kohe lakke ja selg märjaks. Üles jõudes tegime väikse pausi, lonksu vett ja jätkasime. Üleval kadus igasugune rada. Jäid vaid põlvini rohi, suured pokud ja 2m kõrgused männipõõsad. Liikusime rääkides ja vilistades, et kui ka mõmmik magaks põõsas kuuleks ta meid juba kaugelt tulemas. Tõusu peal sai ka legendaarne Parkeri teipimispaus ära tehtud- minu mured laskumised ootasid alles raja lõpus. Kolme poole tunni pärast olime raja kõrgemais punktis. Kauguses paistsid vulkaanid, ilm oli hea. Nosisime snickersit ja kuivatasime päikse käes sokke. Ainuke kõige hea kõrval oli meie liikumiskiirus - gpsu järgi 3km/h. Sellise tempoga me enne pimedat tagasi ei jõua ja ilma rajata on liikumine vaevaline - rohi, pokud, võsa. Õnneks peale peatust algas kohe rada ja olime kindlad poole tee läbimises ehk teise poole teeme veel valges ära kui rada ära ei kao jällegi. Jutt jooksis ja jooksid ka kilomeetrid. Nägime kaugusest tee peal askeldavat ümisejat. Laskudes jõudsime jällegi metsade vahele. Saabusid ka meeletud sääskede hordid - aitasin ennast mürgiga, Parker võrguga. Oks vehkimiseks kulus siiski ära ja muudkui astud ja vilistad. Kõik kohad olid värskeid karu jälgi täis. Auto jälgedest pöörasi metsa rajad - karu rajad, kõrgesse rohtu. Vaatama ei läinud, et kas seal ka kedagi on. Kaardi järgi pidime kohe kohe suurele teele jõudma ja siis ootab meid sirget kruusateed 6km aga krt see tee kuidagi ei taha üldse tulla. Gps juba näitas, et 30km täis. Veel kilomeeter võsa vahel ja saimegi suurele teele. Ning siis tuli üks ütlemata motiveeriv 6km pikkune tolmune sirge - näed lõppu aga krt nagu väga lähemale ei taha tulla. Esimeses putkas tegime kohe õlu ja nentisime, et 28 asemel tuli 38km. Teel korterisse ostsime veel piletid järgmise päeva bussile. Korter, dush, pesu likku, venitused, asjad kuivama ning rahulikult läbi linna kuumavee basseini poole teele. Pettumus oli suur kui ees ootas kuiv bassein. Eelmisel ööl oli Parker just ujunud siin aga nüüd oli keegi klapi lahti teinud ja soojavee allavoolu lasknud. Tagasiteel tegime kohalikus söögimajas seljanka ja okroska koos õluga. Tõstis moraali niivõrd, et võis poodi uute õllede järgi minna enne korterisse minekut, võtsime moosi ka juurde. Isegi pakkida ei viitsinud. Vaatasime naiste ragbit ja meeste veepalli - Ungari võitis. Uni tuli korralik, väike jalutuskäik oli oma töö teinud.
Hommik algas tavapärase Universiaadi, pudru ja võileibadega meie kõikide mugavustega korteris. Kõht täis sidusime saapapaelad kinni ning tegime esimesed sammud 28km läbimiseks. Poest ostsime Snickersit tee peale. Raja alguse leidmine läks natuke nihu - kõndisime õigest raja otsast mööda aga õnneks mitte üle kilomeetri. Tagasi tatsates saime aru, et meid ootab 1km jooksul 0,5km tõusu. Pulss kohe lakke ja selg märjaks. Üles jõudes tegime väikse pausi, lonksu vett ja jätkasime. Üleval kadus igasugune rada. Jäid vaid põlvini rohi, suured pokud ja 2m kõrgused männipõõsad. Liikusime rääkides ja vilistades, et kui ka mõmmik magaks põõsas kuuleks ta meid juba kaugelt tulemas. Tõusu peal sai ka legendaarne Parkeri teipimispaus ära tehtud- minu mured laskumised ootasid alles raja lõpus. Kolme poole tunni pärast olime raja kõrgemais punktis. Kauguses paistsid vulkaanid, ilm oli hea. Nosisime snickersit ja kuivatasime päikse käes sokke. Ainuke kõige hea kõrval oli meie liikumiskiirus - gpsu järgi 3km/h. Sellise tempoga me enne pimedat tagasi ei jõua ja ilma rajata on liikumine vaevaline - rohi, pokud, võsa. Õnneks peale peatust algas kohe rada ja olime kindlad poole tee läbimises ehk teise poole teeme veel valges ära kui rada ära ei kao jällegi. Jutt jooksis ja jooksid ka kilomeetrid. Nägime kaugusest tee peal askeldavat ümisejat. Laskudes jõudsime jällegi metsade vahele. Saabusid ka meeletud sääskede hordid - aitasin ennast mürgiga, Parker võrguga. Oks vehkimiseks kulus siiski ära ja muudkui astud ja vilistad. Kõik kohad olid värskeid karu jälgi täis. Auto jälgedest pöörasi metsa rajad - karu rajad, kõrgesse rohtu. Vaatama ei läinud, et kas seal ka kedagi on. Kaardi järgi pidime kohe kohe suurele teele jõudma ja siis ootab meid sirget kruusateed 6km aga krt see tee kuidagi ei taha üldse tulla. Gps juba näitas, et 30km täis. Veel kilomeeter võsa vahel ja saimegi suurele teele. Ning siis tuli üks ütlemata motiveeriv 6km pikkune tolmune sirge - näed lõppu aga krt nagu väga lähemale ei taha tulla. Esimeses putkas tegime kohe õlu ja nentisime, et 28 asemel tuli 38km. Teel korterisse ostsime veel piletid järgmise päeva bussile. Korter, dush, pesu likku, venitused, asjad kuivama ning rahulikult läbi linna kuumavee basseini poole teele. Pettumus oli suur kui ees ootas kuiv bassein. Eelmisel ööl oli Parker just ujunud siin aga nüüd oli keegi klapi lahti teinud ja soojavee allavoolu lasknud. Tagasiteel tegime kohalikus söögimajas seljanka ja okroska koos õluga. Tõstis moraali niivõrd, et võis poodi uute õllede järgi minna enne korterisse minekut, võtsime moosi ka juurde. Isegi pakkida ei viitsinud. Vaatasime naiste ragbit ja meeste veepalli - Ungari võitis. Uni tuli korralik, väike jalutuskäik oli oma töö teinud.
14.päev 18.07
Malkisse. Hommik algas vara ja nagu täiesti traditsiooniliselt pudru ning moosiga. Ilm oli ilus ja selge. Kahju oli seda head ilma bussireisu jaoks kulutada. Buss oli juba ees, viskasime kotid alla ja ronisime kohtadele. Esimesed 200km olid meeldivat jahedad ja iga 2h tagused 10minutilised peatused kulusid ka ära. Olime tagasi Milkovos. Lubati peatust 45 minutit. Seekord otsustasime, et lähme sööklasse. Pettuma ei pidanud. Vaatasime eespool järjekorras olevate portse ja saime aru, et tuleb mittu käiku võtta kui midagigi süüa tahad. Võtsime ikka kolm juba siis. Vuntsidega tädi toimetas kiirelt ja viisakalt. Kõhud nüüd küll päris täis ei saanud aga parem ikka kui mitte midagi. Jätkus sõit väga palavas bussis. Ainuke hea asi oli see, et kui vaatasid bussis sõitvaid higistavaid inimesi siis teadsid, et meie peatus varem ja saame kohe kohe kuumaveeallikatesse vedelema. Malki ristis tuli veel maha matkajate seltskond Orenburgist ( Uuralite juures ). Meie võtsime teeristis olevast putkast õlut peale pikka bussireisi, siis nemad võtsid valget. Näha oli, et mehed olid olnud metsas juba väga pikka aega. Leidsime oma rattad sealt kuhu olime need jätnud. 20 minuti pärast olid meie telgid juba püsti ja võis minna ligunema. Tegime õhtusöögiks tatart sealiha konserviga. Seekord oli meil kasutada näpatud sool ja pipar. Damn see maitses hea - no tõsiselt. Kõrvale hea väike 2l õlu ning pidusöök missugune. Tunnike toimetamist ja kobisin telkki lugema. Varsti kuulen kuidas Parker Orenburgi tegelastega seletab. Uudishimu ajas püksid jalga ja läksin ka õue. Märkamatult kadusid laualt viin, vana Tallinn, ungari pekk ja paljud muudki asjad. Sai kõvasti maailma parandatud. Pool kaksteist tõstsin käed ja andsin alla - järgmine päev ootas minimaalselt 130km ratta seljas.
Sääsed vol 2
“#”#¤%”#% oli ainuke tekst mis suust tuli kui Bõstraja raftingul sai tehtud kalapüüdmiseks peatus. Mul oli seljas võrgust pusa ( nägu ka kinni ). Ainukesed asjad katmata, olid käed. Ja no krt. Ma astusin parvest esimesena kaldale ja tõmbasin parve ligi ja sidusin parve võsa külge kinni. Selle 30-40 sekundiga oli mõlemal käel ca 40 sääske juba söömas ja neid kuradeid on nii palju, et kõik ei mahtunud käe seljale ära ja osad sattusid sõrmede vahel ja vot see on juba rõve. Landi loopimine oli võimalik kas kinnastega või siis lasid mürgiga käed rohkelt üle ja hoidsid ka eemale. Pärast tegime veel pilte kuidas püksid on kaetud sääskedega. Arutasime Parkeriga, et mis siis saaks kui peaks sitale minema põõsasse….
Malkisse. Hommik algas vara ja nagu täiesti traditsiooniliselt pudru ning moosiga. Ilm oli ilus ja selge. Kahju oli seda head ilma bussireisu jaoks kulutada. Buss oli juba ees, viskasime kotid alla ja ronisime kohtadele. Esimesed 200km olid meeldivat jahedad ja iga 2h tagused 10minutilised peatused kulusid ka ära. Olime tagasi Milkovos. Lubati peatust 45 minutit. Seekord otsustasime, et lähme sööklasse. Pettuma ei pidanud. Vaatasime eespool järjekorras olevate portse ja saime aru, et tuleb mittu käiku võtta kui midagigi süüa tahad. Võtsime ikka kolm juba siis. Vuntsidega tädi toimetas kiirelt ja viisakalt. Kõhud nüüd küll päris täis ei saanud aga parem ikka kui mitte midagi. Jätkus sõit väga palavas bussis. Ainuke hea asi oli see, et kui vaatasid bussis sõitvaid higistavaid inimesi siis teadsid, et meie peatus varem ja saame kohe kohe kuumaveeallikatesse vedelema. Malki ristis tuli veel maha matkajate seltskond Orenburgist ( Uuralite juures ). Meie võtsime teeristis olevast putkast õlut peale pikka bussireisi, siis nemad võtsid valget. Näha oli, et mehed olid olnud metsas juba väga pikka aega. Leidsime oma rattad sealt kuhu olime need jätnud. 20 minuti pärast olid meie telgid juba püsti ja võis minna ligunema. Tegime õhtusöögiks tatart sealiha konserviga. Seekord oli meil kasutada näpatud sool ja pipar. Damn see maitses hea - no tõsiselt. Kõrvale hea väike 2l õlu ning pidusöök missugune. Tunnike toimetamist ja kobisin telkki lugema. Varsti kuulen kuidas Parker Orenburgi tegelastega seletab. Uudishimu ajas püksid jalga ja läksin ka õue. Märkamatult kadusid laualt viin, vana Tallinn, ungari pekk ja paljud muudki asjad. Sai kõvasti maailma parandatud. Pool kaksteist tõstsin käed ja andsin alla - järgmine päev ootas minimaalselt 130km ratta seljas.
Sääsed vol 2
“#”#¤%”#% oli ainuke tekst mis suust tuli kui Bõstraja raftingul sai tehtud kalapüüdmiseks peatus. Mul oli seljas võrgust pusa ( nägu ka kinni ). Ainukesed asjad katmata, olid käed. Ja no krt. Ma astusin parvest esimesena kaldale ja tõmbasin parve ligi ja sidusin parve võsa külge kinni. Selle 30-40 sekundiga oli mõlemal käel ca 40 sääske juba söömas ja neid kuradeid on nii palju, et kõik ei mahtunud käe seljale ära ja osad sattusid sõrmede vahel ja vot see on juba rõve. Landi loopimine oli võimalik kas kinnastega või siis lasid mürgiga käed rohkelt üle ja hoidsid ka eemale. Pärast tegime veel pilte kuidas püksid on kaetud sääskedega. Arutasime Parkeriga, et mis siis saaks kui peaks sitale minema põõsasse….
15.päev 19.07
Hommik algas vara. Loodus kutsus ja kutsele oli allakirjutet “õlu”. Kell oli 5.40 kui telki tagasi ronisin. Vedelesin kui kuulsin, et keegi tuli ja seisatas telgi ette. Olen mina liikumatult ja tema samuti, näed varju järgi et vana seisab 20cm telgi uksest. Eilne sõber Alexander kutsus siis mitte väga selgel häälel mind välja viina jooma. Vana oli üksi öö läbi tinistanud ja tundis suurt rõõmu minu ärkamisest. Kuna vastasin terega ja und enam polnud siis polnud ka põhjust enam vedeleda/varjuda. Viina siiski väga palju ei joonud. Väljas oli jälle üks tuttav ja paks udu. Kõik oli märg, kõik. Meil oli kaasas väike koormakate - kulus täitsa ära. Laotasin maha ja selle peal sai asju kuivatada ( nii palju kui see võimalik oli ) ja asju pakkida. Telgi panin jällegi suuremast veest nõrguma. Toimetasin seal tunnikese, valmistasin hommikusööki ette jne. Alexander meelitas aga Parkerit telgist välja. Parker ronis välja lõpuks ja kurtis korraliku pohmeluse üle. Eilne vanakasõluviin ei olnud läinud tühja. Alexander oli kuskile ära kadunud. Sõin enda portsu ja ka suurema osa Parkeri portsust. Nõud pestud, asjad kotti ja võis koti jällegi pakiraamile siduda. Suure teeni viis jällegi tuttav treppis kruusatee. Parkerile see trepp head ei teinud, sapp kurgus. Asfalt oli sile. Kuigi sadas udukat oli õues soe ja võis jälle ennast ujukate peale koorida. Parker rattapükstes. Kilomeetrid jooksid vingelt. Umbes 30km peal oli teel suur auk mille maha munesid ja sõitsin läbi. Ees korvis oli telefon koos solar laadijaga ja plaksti oli telefon mööda asfladit laiali - sõitsin ca 30km/h tunnis tol hetkel. Sain pidama ja napilt enne järgmist autot jupid kokku korjatud tee pealt. Piirdus vaid mõne kriipsu ja kraapsuga mälestuseks reisilt see telefoni pillamine. Märkamatult olime jõudnud Sokochisse ( ca 45km ) kus müüdi häid pirukaid jne. Eelmine kord olime söönud uhkelt. Seekord mitte nii väga, sest meil oli kahepeale 400 rutsi ehk ca 10€. Võtsime supid ja veel nipet näpet juurde.
Järgmise 30km peal saime ka aru miks tulek nii raske oli olnud. Krt seal selline kerge tõusmine koguaeg oli olnud ja nüüd üks meeldiv laskumine pidevalt. Vahepeal olid 2-3km pikkused lõigud kus väntama ei pidanud ja sai ikka korraliku vudina sisse. Parkeri pohmakas andis ikka märku tõusude peal. Ühel hetkel olen pikast tõusust just üles saanud kui vaatan taha ja näen, et Parker ronib ratta seljast maha. Noo nii järsk see tõus ka pole. Sõidan alla tagasi. Tagumine kumm tühi. Päike ja +30. Kõmbime tõusust üles ja peatume väikses tee otsas puude varjus.
10 minuti pärast oli hästi varustatud reisisellidel ratas alt ära ja läks juba uus lohv sisse. Pumpan, pumpan aga täis ei jää. Krt äkki kruvikaga sai paigaldades auk sisse tehtud. Ok pole hullu, võtame uue lohvi ( meil ju neid 4 ) ja paneme peale ainult näppe kasutades. Vääname kahekesi ja peale ta saame. Korras. Pumpame ja krt jälle ei jää pidama. Võtsin enda rattalt pumba prooviks ja sellega sama lugu ja siis saime aru, et pumbal klapp ei pea, nii kaua kui pumpad, peab õhku aga kohe kui lõpetad jookseb pumba kaudu tühjaks ja kuna ratta kummi maht nii väike siis mõju ka väga suur. Meil sõites oli tagumises ca 5 atti aga selle pumbaga ei saanud nii paljugi, et saaks velje maast lahti. Üritame autosid hääletades peatada, et saaks kellegilt pumba, vehime kättega, näitame kätega, et pumpa vaja, keerame ratta tagurpidi jne jne. Vast sadakond autot pani mööda. Gpsust vaatasin, et Ellisovosse ca 10km. Jätsin oma varanduse maha, panin parkeri ratta endale lenksu ja korvi peale ning punuma. Paar esimese käigu tõusu ja mõned lihtsamad. Rehvitöökoja leidsin paar kilti linnapiirist edasi. Õhu sain kiirelt ja tasuta. Tervelt 5 atti. Ukse ees seisin veel paar minutit, et oleks selge kas jäi pidama. Ma krdi oinas ei võtnud ju teisi lohvegi kaasa. Tundub OK. Sõites koguaeg katsun , et kas ikka peab õhku. Pool tundi hiljem oli juba Parkeri juures tagasi. Ainuke hea asi selle rehvi katki mineku osas oli see, et see juhtus kohas kus oli allikas selge veega tee ääres. Sai ennast kasta ja juua palju süda lustis. Võtsin ojast vett, Parker pani ratta alla tagasi ja jätkasime teed. Tee peal olime plaaniks võtnud jõuda dachasse. Hea omaette ja tasuta. Ja väga ei kuritarvitaks ka peremehe lahkust. Lõpp läks juba jalas raskemaks, ikkagi 140+ km oli juba sõidetud. Lubasin endale, et enne maha ei tule kui kohal ja enne dachat ootas muidugi kõige järsem mägi. Raiusin vihaga üles. Kuna Parker tuli jala siis jõudsin natuke viha jahutada ringi veeredes ja leidsin ka dacha rajoonist väikse külapoe - kasulik info. Loodsime dachas omaette olla. Jõudsime värava taha ja nägime autot, saime aru, et päris üksi me siin siiski ei ole. Teadsime, et Vadim on ära, järelikult perepoeg siin. Anton rohiski kartulavagusid. Kuna Vadim oli lubanud dachat kasutada siis päris ringi ei pööranud. Korraks plaanisime siiski linna hostelisse minna aga peale kõnet teadsime, et seal pole kohti. Anton ütles, et poisid muidugi jääge siia. No krt 140km tehtud, niisama ei suuda vaadata kuidas teine tööd teeb ja endal jaksu/viitsimist pole ka appi minemiseks. Vett olin joonud sõidu ajal vast 6+ liitrit aga ikka tundus keha täiesti jõuetu. Kui minnes oli sõit olnud 8,5h siis tagasi tulime 6,5 - vot alla mäge sõit ja seda koos rehvi parandusega. Tegime õues väikse dushi Parkeriga ning elu hakkas sisse tulema. Appi ikkagi ei viitsinud minna. Õllekasse. 17km. Hea jahe ruum, külm õlu ja internet ootasid. Päeval päikse käes olin küll ennast kreemitanud aga kintsud olid tulipunased ning päike küttis edasi - tõmbasin vastumeelselt pikad püksid jalga tagasi.
Paar õlut ja paar tundi hiljem olime valmis sööma minema. Tegima juba tuttava Makkamburgeri. Suund õllekasse tagasi. Tee pealt ostsin vett - vähemalt tundus sedasi aga kui turu ees trepil pudeli lahti keerasin sain hoopis mingit ülimagusat limonaadi. Sai otsa seegi. Õlu ning tagasi dacha poole. Tee pealt ostsime Antonile karbi komme. Marurahulikus tempos kulgesime dachasse. Päeva lõpuks tuli kokku minul 173 km. Kui põlend kintsu mitte arvestada siis olin täiesti OK seisukorras. Anton rohis veel. Kell oli yheksa õhtul - kodused hakkasid ärkama. Noor peremees lubas õhtul samovari tulele panna. Samovar, tee ja küpsised keerasid kella kiiresti südaöö peale. Kuna Anton pidi varakult tööle minema siis kella ühe paiku jätsime hüsvasti, tänasime suure abi eest. Vadimi ja Anton head teod olid meie elu kordades lihtsamaks teinud. Andsime teada, et eestis ootavad neid vähemalt kaks sõpra. Uni lõi kui haamriga silmad kinni.
Hommik algas vara. Loodus kutsus ja kutsele oli allakirjutet “õlu”. Kell oli 5.40 kui telki tagasi ronisin. Vedelesin kui kuulsin, et keegi tuli ja seisatas telgi ette. Olen mina liikumatult ja tema samuti, näed varju järgi et vana seisab 20cm telgi uksest. Eilne sõber Alexander kutsus siis mitte väga selgel häälel mind välja viina jooma. Vana oli üksi öö läbi tinistanud ja tundis suurt rõõmu minu ärkamisest. Kuna vastasin terega ja und enam polnud siis polnud ka põhjust enam vedeleda/varjuda. Viina siiski väga palju ei joonud. Väljas oli jälle üks tuttav ja paks udu. Kõik oli märg, kõik. Meil oli kaasas väike koormakate - kulus täitsa ära. Laotasin maha ja selle peal sai asju kuivatada ( nii palju kui see võimalik oli ) ja asju pakkida. Telgi panin jällegi suuremast veest nõrguma. Toimetasin seal tunnikese, valmistasin hommikusööki ette jne. Alexander meelitas aga Parkerit telgist välja. Parker ronis välja lõpuks ja kurtis korraliku pohmeluse üle. Eilne vanakasõluviin ei olnud läinud tühja. Alexander oli kuskile ära kadunud. Sõin enda portsu ja ka suurema osa Parkeri portsust. Nõud pestud, asjad kotti ja võis koti jällegi pakiraamile siduda. Suure teeni viis jällegi tuttav treppis kruusatee. Parkerile see trepp head ei teinud, sapp kurgus. Asfalt oli sile. Kuigi sadas udukat oli õues soe ja võis jälle ennast ujukate peale koorida. Parker rattapükstes. Kilomeetrid jooksid vingelt. Umbes 30km peal oli teel suur auk mille maha munesid ja sõitsin läbi. Ees korvis oli telefon koos solar laadijaga ja plaksti oli telefon mööda asfladit laiali - sõitsin ca 30km/h tunnis tol hetkel. Sain pidama ja napilt enne järgmist autot jupid kokku korjatud tee pealt. Piirdus vaid mõne kriipsu ja kraapsuga mälestuseks reisilt see telefoni pillamine. Märkamatult olime jõudnud Sokochisse ( ca 45km ) kus müüdi häid pirukaid jne. Eelmine kord olime söönud uhkelt. Seekord mitte nii väga, sest meil oli kahepeale 400 rutsi ehk ca 10€. Võtsime supid ja veel nipet näpet juurde.
Järgmise 30km peal saime ka aru miks tulek nii raske oli olnud. Krt seal selline kerge tõusmine koguaeg oli olnud ja nüüd üks meeldiv laskumine pidevalt. Vahepeal olid 2-3km pikkused lõigud kus väntama ei pidanud ja sai ikka korraliku vudina sisse. Parkeri pohmakas andis ikka märku tõusude peal. Ühel hetkel olen pikast tõusust just üles saanud kui vaatan taha ja näen, et Parker ronib ratta seljast maha. Noo nii järsk see tõus ka pole. Sõidan alla tagasi. Tagumine kumm tühi. Päike ja +30. Kõmbime tõusust üles ja peatume väikses tee otsas puude varjus.
10 minuti pärast oli hästi varustatud reisisellidel ratas alt ära ja läks juba uus lohv sisse. Pumpan, pumpan aga täis ei jää. Krt äkki kruvikaga sai paigaldades auk sisse tehtud. Ok pole hullu, võtame uue lohvi ( meil ju neid 4 ) ja paneme peale ainult näppe kasutades. Vääname kahekesi ja peale ta saame. Korras. Pumpame ja krt jälle ei jää pidama. Võtsin enda rattalt pumba prooviks ja sellega sama lugu ja siis saime aru, et pumbal klapp ei pea, nii kaua kui pumpad, peab õhku aga kohe kui lõpetad jookseb pumba kaudu tühjaks ja kuna ratta kummi maht nii väike siis mõju ka väga suur. Meil sõites oli tagumises ca 5 atti aga selle pumbaga ei saanud nii paljugi, et saaks velje maast lahti. Üritame autosid hääletades peatada, et saaks kellegilt pumba, vehime kättega, näitame kätega, et pumpa vaja, keerame ratta tagurpidi jne jne. Vast sadakond autot pani mööda. Gpsust vaatasin, et Ellisovosse ca 10km. Jätsin oma varanduse maha, panin parkeri ratta endale lenksu ja korvi peale ning punuma. Paar esimese käigu tõusu ja mõned lihtsamad. Rehvitöökoja leidsin paar kilti linnapiirist edasi. Õhu sain kiirelt ja tasuta. Tervelt 5 atti. Ukse ees seisin veel paar minutit, et oleks selge kas jäi pidama. Ma krdi oinas ei võtnud ju teisi lohvegi kaasa. Tundub OK. Sõites koguaeg katsun , et kas ikka peab õhku. Pool tundi hiljem oli juba Parkeri juures tagasi. Ainuke hea asi selle rehvi katki mineku osas oli see, et see juhtus kohas kus oli allikas selge veega tee ääres. Sai ennast kasta ja juua palju süda lustis. Võtsin ojast vett, Parker pani ratta alla tagasi ja jätkasime teed. Tee peal olime plaaniks võtnud jõuda dachasse. Hea omaette ja tasuta. Ja väga ei kuritarvitaks ka peremehe lahkust. Lõpp läks juba jalas raskemaks, ikkagi 140+ km oli juba sõidetud. Lubasin endale, et enne maha ei tule kui kohal ja enne dachat ootas muidugi kõige järsem mägi. Raiusin vihaga üles. Kuna Parker tuli jala siis jõudsin natuke viha jahutada ringi veeredes ja leidsin ka dacha rajoonist väikse külapoe - kasulik info. Loodsime dachas omaette olla. Jõudsime värava taha ja nägime autot, saime aru, et päris üksi me siin siiski ei ole. Teadsime, et Vadim on ära, järelikult perepoeg siin. Anton rohiski kartulavagusid. Kuna Vadim oli lubanud dachat kasutada siis päris ringi ei pööranud. Korraks plaanisime siiski linna hostelisse minna aga peale kõnet teadsime, et seal pole kohti. Anton ütles, et poisid muidugi jääge siia. No krt 140km tehtud, niisama ei suuda vaadata kuidas teine tööd teeb ja endal jaksu/viitsimist pole ka appi minemiseks. Vett olin joonud sõidu ajal vast 6+ liitrit aga ikka tundus keha täiesti jõuetu. Kui minnes oli sõit olnud 8,5h siis tagasi tulime 6,5 - vot alla mäge sõit ja seda koos rehvi parandusega. Tegime õues väikse dushi Parkeriga ning elu hakkas sisse tulema. Appi ikkagi ei viitsinud minna. Õllekasse. 17km. Hea jahe ruum, külm õlu ja internet ootasid. Päeval päikse käes olin küll ennast kreemitanud aga kintsud olid tulipunased ning päike küttis edasi - tõmbasin vastumeelselt pikad püksid jalga tagasi.
Paar õlut ja paar tundi hiljem olime valmis sööma minema. Tegima juba tuttava Makkamburgeri. Suund õllekasse tagasi. Tee pealt ostsin vett - vähemalt tundus sedasi aga kui turu ees trepil pudeli lahti keerasin sain hoopis mingit ülimagusat limonaadi. Sai otsa seegi. Õlu ning tagasi dacha poole. Tee pealt ostsime Antonile karbi komme. Marurahulikus tempos kulgesime dachasse. Päeva lõpuks tuli kokku minul 173 km. Kui põlend kintsu mitte arvestada siis olin täiesti OK seisukorras. Anton rohis veel. Kell oli yheksa õhtul - kodused hakkasid ärkama. Noor peremees lubas õhtul samovari tulele panna. Samovar, tee ja küpsised keerasid kella kiiresti südaöö peale. Kuna Anton pidi varakult tööle minema siis kella ühe paiku jätsime hüsvasti, tänasime suure abi eest. Vadimi ja Anton head teod olid meie elu kordades lihtsamaks teinud. Andsime teada, et eestis ootavad neid vähemalt kaks sõpra. Uni lõi kui haamriga silmad kinni.
16. päev 20.07
Uni kadus ukse paukumise peale. Anton käis vist 30 korda auto vahet. Keha tundus ergas. Enne alla jõudmist oli Anton siiski kadunud. Aega ja rahu oli lahkelt. Võtsin koti viimse pulgani lahti. Riided kuivama, telgi viisin õue päikse kätte. Kraapisin telgi mudast veel puhtaks, pesin sokke jne jne. Parker alustas samade tegevustega ärgates. Käisin eile avastatud poes pirukate ja munade järel. Võtsin veel küpsiseid ja hapukoort. Vinge hommikusöök vahelduseks. Plaan oli minna täna lennujaama proovima rattaid ära anda pagasisse päev varem.
Lappasime kotid kokku tagasi. Reisi lõpus on koti kokku panek nii selge, et teeks seda vist silmad kinni ka juba. Igal asjal oma koht ja aeg. Jätsime meile mitte vajalikud asjad Vadimile lauale - karupüssid, gaasi, tangud jne.Uks lukku ning peitsime võtme juhtnööride järgi ära.
Tee lennujaama oli fun. 90% teest oli alla mäge. Plaan oli ju äge, et anname rattad päev varem ära aga noh… Kõik kellega rääksin pidasid meid ogarateks ja juba see, et rattad tahame kaasa võtta tundus ulme. Aeroflot kodulehel oli kirjas, et ratta võib kaasa tasuta alumise pagasi asemel. Meil vaid salongi võetav pagas ehk läks loosi see pakkumine. Otsustasime, et rattaid linna ikkagi tagasi ei võta. Plaan oli jätta rattad lennujaama ette posti külge lukku. Rahustamise ennast sellega, et kui ka kaovad ära saame lihtsamalt lennuki peale. Ning kui ka ei saaks lennukisse neid kaasa võtta jääksid need kellegile lennujaama võtmiseks - saaks vähemalt hea inimene siis. Nende rataste raha eest olime saanud juba rohkem kui küll. Mälestused olid head ratastest ja juba selle pärast võtaks nad kaasa. Nüüd juba tuttava bussiga võtsime sihi linna tagasi.
Õllekas. InterNet, kuivatatud kala ja õlu. Peale lõunat kobisime Hostelisse, saime dushi alla, oi krt see oli hea. Õhtul veel otsisime süüa linnast. Hostelisse ostsime kaasa suure arbuusi. Viimane õhtu Kamtšatkal oli käes.
Olime plaaninud reisi pikemalt aga läks nii. Karud, koduigatsus, poiss krt ja muud faktorid minu poolt tegid reisi lühemaks. Parker hea sõbrana tuli mõttega kaasa. Parkeril jäi nägemata soovitud vulkaan ja laava aga selle eest nägime ning kogesime koos muid ägedaid ja mitte nii ägedaid asju - mälestusi kui palju. Mina jäin rahule. Tänud Parker.
Uni kadus ukse paukumise peale. Anton käis vist 30 korda auto vahet. Keha tundus ergas. Enne alla jõudmist oli Anton siiski kadunud. Aega ja rahu oli lahkelt. Võtsin koti viimse pulgani lahti. Riided kuivama, telgi viisin õue päikse kätte. Kraapisin telgi mudast veel puhtaks, pesin sokke jne jne. Parker alustas samade tegevustega ärgates. Käisin eile avastatud poes pirukate ja munade järel. Võtsin veel küpsiseid ja hapukoort. Vinge hommikusöök vahelduseks. Plaan oli minna täna lennujaama proovima rattaid ära anda pagasisse päev varem.
Lappasime kotid kokku tagasi. Reisi lõpus on koti kokku panek nii selge, et teeks seda vist silmad kinni ka juba. Igal asjal oma koht ja aeg. Jätsime meile mitte vajalikud asjad Vadimile lauale - karupüssid, gaasi, tangud jne.Uks lukku ning peitsime võtme juhtnööride järgi ära.
Tee lennujaama oli fun. 90% teest oli alla mäge. Plaan oli ju äge, et anname rattad päev varem ära aga noh… Kõik kellega rääksin pidasid meid ogarateks ja juba see, et rattad tahame kaasa võtta tundus ulme. Aeroflot kodulehel oli kirjas, et ratta võib kaasa tasuta alumise pagasi asemel. Meil vaid salongi võetav pagas ehk läks loosi see pakkumine. Otsustasime, et rattaid linna ikkagi tagasi ei võta. Plaan oli jätta rattad lennujaama ette posti külge lukku. Rahustamise ennast sellega, et kui ka kaovad ära saame lihtsamalt lennuki peale. Ning kui ka ei saaks lennukisse neid kaasa võtta jääksid need kellegile lennujaama võtmiseks - saaks vähemalt hea inimene siis. Nende rataste raha eest olime saanud juba rohkem kui küll. Mälestused olid head ratastest ja juba selle pärast võtaks nad kaasa. Nüüd juba tuttava bussiga võtsime sihi linna tagasi.
Õllekas. InterNet, kuivatatud kala ja õlu. Peale lõunat kobisime Hostelisse, saime dushi alla, oi krt see oli hea. Õhtul veel otsisime süüa linnast. Hostelisse ostsime kaasa suure arbuusi. Viimane õhtu Kamtšatkal oli käes.
Olime plaaninud reisi pikemalt aga läks nii. Karud, koduigatsus, poiss krt ja muud faktorid minu poolt tegid reisi lühemaks. Parker hea sõbrana tuli mõttega kaasa. Parkeril jäi nägemata soovitud vulkaan ja laava aga selle eest nägime ning kogesime koos muid ägedaid ja mitte nii ägedaid asju - mälestusi kui palju. Mina jäin rahule. Tänud Parker.